Sisutihe päevake

Hissand, ma jaksasin täna jälle natuke koristada. Meil ei olegi enam kogu köök mustade nõudega sisustatud ja bioloogiliselt ohtlikke asju leidub veel ainult pliidi ja kylmiku vahetus läheduses. See sai alguse sygisel, niimoodi enneolematus korras on köök olnud juba mitu nädalat ja tahaks väga loota, et see nähtus areneb ning omandab veel kultuursemaid dimensioone, sest ykskord ammu ma ju hakkasin, kraamisin ära iidse kultuurikihi, võtsin vanad elektrijuhtmed maha ja lihvisin osa seinu, enne, kui bioloogiline pomm mu sees plahvatas. Te ei taha teada, kuidas on elada roiskuva sisikonnaga, mitmekylgselt valutada ja aina rohkem ja rohkem paisuda ning paiste minna. Uau, ma jaksan nyyd isegi vajadusel iga päev moppe ja tolmumasinaid opereerida! Ja aknaid pesta! Vahepeal oli ju aeg, kus ma talumatust surmväsimusest jaksasin ainult lõunani yle olla, aga see õnnetu pool päeva kulus elutähtsamate asjade peale ära ja ylejäänud õhtupooliku ma lihtsalt lamasin, värisesin väsimusest ja jõllitasin lage või mängisin moblamänge, et vastikut enesetunnet tõrjuda. "Emme jälle pikutab, jah? Kas ta yldse kunagi midagi muud teeb ?" Kurja, päris mitu aastat ja tuhandeid tunde vajalike ning meeldivate tegemiste aega sai niimoodi lihtsalt maha värisetud.

Sel talvel proovin ma jälle joonistada ja koon mõnuga, kuigi käed on kanged. (Õmblustoas on praegu liiga kylm.) Vabalt laua taga istudes kududa kyll suudan veidi aega, aga õmblemise asendit hoida on juba raskem. Pillide mängimise osa on päris kurvavõitu, sest kanget kätt ja jäiku valutavad sõrmi ei saa enam kiiresti liikuma. Igasugu liigesevalud ja selgroo vigurid on suhkrust ja jahust loobumise tõttu kyll tagasihoidlikumad ja vähem teravad, aga kadunud pole need kuhugi, sest mu organism sööb iseennast mitmel viisil ja järelejätmatult. Aga vähemalt, kui ma oma bioomi baktereid ja seeni suhkru ja jahuga ei toida, annab see endahävitusprotsess mulle rohkem aega ja ma jõuan enne muumiaks muutumist veel mh pätikindaid kududa. Eelmisel nädalal juhtus ka selline naljakas lugu, et kuna mu senist väga asjalikku röimaravumit enam ei tehta, siis perearst kirjutas ägeda uue rohu. See uus töötab absoluutselt valesti, aga lisaboonusena lõhub sydame ära. Maitea nyyd, peaaegu terve karbitäis ilusaid tablette vedeleb, viisaka inimesena peaks ikka karbi korralikult tyhjaks sööma või midagi. Perearstile ma igatahes kavatsen selle ravumi kohta halvasti öelda.

Kraamin juba mitu nädalat yhte tuba, kus on yle 6 aasta elatud täiesti ilma koristamata. Inimene soovis oma tuba ja selle ta ka sai, minu asi oli korraldada kyte, elekter ja jooksvad remondimaterjalid... mis jäidki nurka vedelema ja lisa neile ma keeldusin ostmast. Loomulikult oleksin pidanud selle toa kohe ise ilusti ära remontima ja sisustama, muidugi oma kuludega, otse loomulikult ka pidevalt korralikult kraamima, aga mina, jutumärkides perenaine, ei tahtnud teise inimese rasket elu mõista, hoolida ja teda aidata. Mul oli vaja niisama kodus vedeleda, kohustusi mul ju pole, tee, mida ise tahad...

Sodihunnikud on olnud muljetavaldavad ja alkoholipudeleid leidsin mööbli vahelt mitu prygikotitäit. See näitab selle toa valdaja ja tema tuleviku kohta mõndagi... ja ma ei taha olla osa sellest tulevikust. Ma otse puhisen pahameelest, kui mõtlen kõigile aastakymnete jooksul kuuldud plaanidele, lubadustele ja ettepanekutele, millest töösse  ei läinud absoluutselt mitte ykski. Tavaliste igapäevatoimetuste tegematajätmiseks oli alati põhjust ja põiklemist jätkus kauaks. Vähesed ettevõetud asjad aga olid lohakalt tehtud ja poolikud... ma oleksin pidanud väiksemagi asja eest ette ja taha kiitma ja nädalate kaupa vahutama tublist ja töökast mehest, paraku hoolitses inimene ise selle eest, et ei olnud põhjust. Kurat, ma olin tegelikult VÄGA kannatlik. (Kui sul on tarvis oma tervise hinnaga ise hooldada, arendada ja ravida mitmekylgsete puuetega last, selle kõrvalt ka teistele tähelepanu ja abi jagada, sest muidu lähevad asjad hulluks, ja keegi teine seda ei tee, siis sa OLEDKI kannatlik. Sa upud vaikselt ja väljapääsmatult ja oled kannatlik isegi seal, kus ei tohiks, sest ka väikeseks revolutsiooniks on pauerit vähevõitu ja lähedalviibivad nõrgemad ei tohi kannatada saada, sa muudkui vastutad ja upud, vastutad ja upud.)

Sedasorti reaalsustajuga inimene suudab palju pahandust teha, aga ta suudab ka kõrvalseisjad tema probleemides ennast syydi tundma panna. Kena naeratus paraku võlub ja uimastab inimesi, nii et usutakse otse imeasju ja räägitakse iseendidki sinna sisse, nii minagi, me ikkagi olime mitu-mitu aastat rõõmsalt koos,  enne, kui asjad töötamast lakkasid. Ainult jutt jäi... Ja isegi viisakas reaalsuse meenutamine on kurjast, sellest on alati ainult pahandust tulnud, aga mitte asjade kordaajamist. Ma pean sellisest asjast puhkust saama, kiiresti. Kroonilise haigena sellise mylka sees supelda on juba piisavalt kurja teinud,  mõni asi on liiga kaugele läinud ja mul tuleb tõbisest loomast inimeseks saamise nimel kõvasti pingutada.

Pealkirjas vihjasin asjaolule, et õhtupoolikul Oli Vaja ette võtta pikem reis Regioonikeskusesse. Kylastasin mõnda vana tuttavat poodi ja kogu sõiduaja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin. Kui sa oled sõidus, siis ei saa kodused asjad sind kergesti kätte, selline aeg iseendale on mulle hädavajalik. 5-tunnine sõit väikeste kauplusepausidega andis kalkulatsioonitulemuse, et nii see asi juba on, ma ei suuda midagi paremat välja mõelda, teha ei ole midagi, muid lahendusi ei ole.

Hyva lugeja tuju tõstmiseks kaunis vaade sellest kuusest, mille all ma elan. Kuuskede taga on kirsipuud. Ma ei ole suutnud platsi lagedaks teha ja mingit uut korralikku hekki asemele panna,  sest vanadel kooslustel on oma võlu. Näksin veidikaupa ja siia-sinna istutan asemele ja juurde ka, et mõnus tormivari ja soojatasku alati olemas oleks. Kuusepuud usaldan ma iga kell, inimestega paraku pole mõtet isegi katsetada. (Trolliirvega vasakule ära.)