Pean yles tunnistama, et näen kyll (kaugelt vaadates) tavaline välja ja tundun (kaugelt vaadates) terve ja normaalne, aga tegelikult olen segane nagu Roosa Pantri multika tegelased. Kuna varasuvi jäi ylemaailm..., tähendab, -kondliku veeuputuse tõttu ära, siis pidin juuli keskel esimeste ilusailmapäevade sees kõik tegemata tööd otsekohe ära tegema. Näiteks lõhkuma ja riita panema põmst järves istunud haavapuupakud, sekka mõned kasetyved ja törtsu toomingatki. (See ongi meie kandis vanainimeste töö, sest lapsed on päeval tööl ja õhtul jaksavad heal juhul muru riisuda.) Tänase seisuga on sellest tehtud umbes 2/3, sest meie maja vanainimesel on osad selgroo kettad katki. Mul ei pysi see kunagi meeles. Hommikul tõusen särava, noore ja reipana, täis värsket optimismi, ja ilma mälestusteta eilse(te)st. Võtan kohvi, ja kui olukord nõuab, siis ka ravumeid, ja hakkan aga asjatama. Kõik on nii tore, sulnis ja lootusi täis.
Nad ei hoiata kunagi ette. Ma teen pahaaimamatult oma kergeid, lõbusaid ja ladusaid töökesi, vilistan viisikest ja unistan säravast tulevikust õitsva taeva all, astun siia, võtan sealt seda ja tõstan toda. Ja siis nad hyppavad välja ja rabavad mu jalust, tõmbavad koti pähe ja löövad hetkega hingetuks. Mu elatud aastad, mis pole sugugi kaunid ja ihaldusväärsed, vaid piinavad ja haigekstegevad. Neid on palju ja nad löövad massiga. Ma ei saa enam nende vastu isegi mitte muusika abiga, valuravumid ei mõju ja kuitahes meeleheitlik meditatsioon ei tööta.
Siis aitab ainult 1 asi. Viskan selle õnnetu heinalõikamismassina või viimase vettind puupaku käest ja rooman viglavarre toel tuppa. Täpselt sellel kohal, kus mu jõud lõpeb ja valu teeb maailma pimedaks, asub köögilaud. Joon vett nagu kaameli väike õde, lõõtsutan natuke, ja viin oma pyha teekonna lõpule. Yhes toas on mu viimne urg ja sinna ma langen, viskan pikali, sirutan ja venitan, kuni esimesed piina täis eluaastad mu kyljest kooruma hakkavad. Venitan veel natuke ja vaatan, kuidas päike õues lainetab, mõni valus aasta kaob veel kuhugi. Peagi tekib tunne, et võiks juba pysti tõusta, aga esimesed katsetused pole eriti edukad, vahepeal puhkan ja loen käeulatuses vedelnud raamatut või koon juhuslikult läheduses leidunud poolikut sokki edasi. Kui ma piisavalt ennastunustavalt ja ilmsesti ka kyllalt kaua puhkan, st logelen, molutan ja vedelen nagu elajas, annab seljavalu järele ja asemele tuleb rahutus. Õues hõljub kõigi esivanemate ning mu enda tegemata tööde kummitusi, nad kutsuvad kaeblikult ning ma ei saa muidu, kui pean aga jälle minema. Kooberdan kutsuva päikese kätte ja yritan oma vigadest õppida ning MITTE kummardavas asendis raskemaid puuhalge, ämbreid või kive liigutada, rohimise ohtudest yldse kõnelemata. Õigete liigutuste otsimine ja soov jõledat valu vältida on nii haaravad, et ma unustan isegi oma nime, vanuse ja elukoha planeedi täpsusega. Ma ei muretse selle pärast, sest pereliikmed tuletavad selle kõik neile sobival hetkel jälle meelde. Ma olen ju nende Haige Vana Inimene, Kes Teeb Kodus Vajalikke Vanaaegseid Asju, ma ei peagi iga kell oma nime ja Mahtra sõja aastaarvu peast teadma.
Ja muud ma ei tahtki ytelda.
