Roheline talv

Aasta tagasi käis kyttepuude varumine nii, et võtsid sae ja kanistrid ja kõige pikemate jalgadega metsaline astus kõige ees, sest sygav lumi. Iga paarisaja sammu järel tehti paus ja lõõtsutati. Mitte midagi ei tohtinud käest panna, sest see uppus jäljetult koheva lume sisse. Sama saatus tabas langetatud puud... Aga alustuseks sadas puunäljasele pähe korralik hunnik lund... Õhtuks olid kõigil mundrid läbimärjad ja eriti traditsiooniline oli hiljem mitu päeva kroonilisi närvipõletikke ravutseda.
Sel talvel asjad nii ei käi. Kylma ei ole. Suurt mistahes sademe uputust ka pole olnud, maa on mõnus tahe, mitte mylgastunud, ja ilm on pehme. Ka traditsiooniliselt haigel põlisvõrukesel valutab sel talvel vähem kohti, mis teeb tulevaks koledaks talveks valmistumise natuke vähem koledaks. Õnneks on meie peres veel pika saega mehi, nii et lõbustusi saab valida vastavalt ilmale ja parasjagu saada olevale seltskonnale.
Ja asja juurde kuulub järgmise põlvkonna väljaõpetamine. Täna õpetasin, et suured lagedal kasvavad puud on haralised, ja traktori rada tuleb puhtaks teha, muidu jääb saemehe mitme päeva töö maha. Jooksmine ja haokorjamine võib olla tyytu, aga läinud suvel oli samal mäekyljel vanadel okstel väga tyytu koperdada. See kena mägi on vana põllumaa, mis nõukogude viljastavates tingimustes suure Staalini kindlal juhtinisel kartulihaudu täis kaeverdati ja siis 50 aasta jooksul metsastuma hakkas. Meil on idee see jälle mõneks ajaks ära kraamida.

Kylaskäik minevikku

Täna oli mul asja maakonnakeskusesse. Kylastasin mitut asutust, et liikumisvõimetute abitute vanade asju ajada, ja kui kohustuslik osa läbi, pyhendusin lõbutsemisele. Maakonnakeskuses on yks taaskasutuskeskus, ja ma veetsin täna toreda veerandtunni selle raamaturiiulitelt varandusi otsides. Ysna tulemuslikult, sest käppa jäi korralik pakk nõukogudeaegseid luuleraamatuid tänaseks unustatud autoritelt. Ja ma ei korja neid niisama...
Kunagi ammu oli olnud ainus võimalus igapäevaelu koledusest pääseda raamatute neelamise kaudu, ja kui ka koledused muutusid, teisenesid, pisenesid, siis armastus raamatute ja sõnakunsti vastu jäi. Koledused on nyyd mineviku varjudeks ja tyhjalt kõmisevateks deemoniteks saanud, kuid raamatud on jäänud. Ma ei saa enam lugeda proosat mistahes kujul, sest elu on teinud oma töö, mul hakkab tähelepanu hajumisest ja motoorsest rahutusest lausa fyysiliselt halb, sipelgad jooksevad peanaha alt selga ja tagasi, eetrimyra paisub kõrvulukustavaks, aga ma saan lugeda lyhikesi tekste. Käsiraamatuid.  Tehnilisi kirjeldusi. Kasutusjuhendeid. Plogisid ja uudiseid. Ja, mis kõige tähtsam,
Luuletusi.
Nende rytmile, korrapärale ja ylesehitusele keskendumine aitab tähelepanu koos hoida. Kuna luuletuse vorm nõuab kujundi kontsentreerimist, siis öeldakse yhe laulu sees enamasti kõik ära, ja hoolimata lyhidusest on selles kunstivormis oma võlu, ma jõuan selle lõpuni lugeda enne, kui jälle keegi midagi tahab ja ma pean asja käest viskama. Proosatekst läheb sellise kohtlemise peale sassi, puntrasse ja auklikuks infomyraks. Aga korrapärasest tekstist saab minu sees muusika. Ma vajan seda korrapära ja matemaatilist struktuuri.

Pildike rollisooritusest

Hääde plogisõprade juures kirjutatakse alalõpmata teemadel, mis ka mind puudutavad. Oh ei, mitte potid-pannid, meigikraam ega muu võrkturundatav, vaid igasugu karjääriklaaslaed, kiviaegsed kombed, yhiskondlikud rollid, maskid ja kostyymid. Pärast mitmekylgset elukogemust on minulgi asjade kohta midagi öelda. Kuidagi raske on mõista, miks mind lapsest saadik imelikuks peetud ja tõrjutud on. Mul on ju ainult 1 elu ja selle ainus normaalsus on see, milles ma elan. Ja

P.s. tõmbasin nn meemide e mitmekihilise sisuga naljapiltide tegemise äpi. Kui seda meemi piisavalt kaua vahtida, saab hyva lugeja minu kohta põmst kõik teada.

Metsa läksin ma ja

Kui mina olin veel väikene isik ja see helin, teate kyll, koduseinte vahel läks väga talumatuks, siis panin jalga auklikud tennised ja astusin minema. Ega väga põnevaid ja erutavaid võimalusi ei olnud, yks ainus kindel tee oli ja see viis metsa.
Astusin natuke mööda taluteed, siis hyplesin yle soostuva põlluserva, kõrge heina sees viis rada kraavikaldast yles, käbe yle naabri väikese metsaheinamaa... ja selleks ajaks oli mul juba päris hea olla. Metsas läks pikk tee mööda õige mitmest asunikutalust, mille loodus juba 30-35 aasta eest tagasi oli võtnud ja aeg järas viimaste kivi- ja mädapalgihunnikute kallal. Promeneerisin mina mööda teid ja ahmisin endasse metsa roheliste tubade eri ilmeid, sõnumeid, nohisevat rahu ja siutsuvat vaikust. Ja see oli hea.
Sellest ajast on mööda läinud mitukymmend aastat, tolle kandi maastik on tänu ahnetele kaaskodanikele liikumiskõlbmatu, aga kuna tegu on maailma äärega, siis ei ole surve ja nälg lageraie järele kõike puudest puupaljaks teinud. Ajad on muutunud ja ma ei ole enam vaikiv loom ja põgenev tõbras, vaid inimene, kes tohib sirge seljaga metsa kõmpida ja pärast viisakat kyttepuude lõikamise päeva välja roomata, ja seda täiesti vabatahtlikult. Nii, nagu mõni teine läheb võtab riiulist raamatu.
Pildil on meie pere täna hommikul päevatöö teemal arutlemas.

Novembri muhedam nägu

Ma ei armasta kylma. Eriti seda, kui õues on kõik kiviks muutunud ja kaetud valge surmaga. Iga hommik tuleb auto aknaid kraapida ja mootorit soojendada, maja kõikide kollete jaoks ylepäeva megakogus puid kärutada ja kytta. Veevärgist rääkimata, aga õnneks sain ma läheneda selle koostamisele loominguliselt ja ilma veeta ei pea meie elama. Ja kõige kurvem - labidas ei lähe maa sisse.
Aga sel talvel on kylma antud ainult näpuotsaga. Talv on kyll poole peal, jaanuari lõpp ja veebruar läheb kindlasti miinusesse, aga vähemalt siiani on valitsenud soe november. Pori ja vett jagub. Õue ja aia asukad siiski ärkama ei kiirusta, sest päev on lyhike ja pime. Peale lumikellukeste ei ole rohkem ninasid välja pistetud.
Minu majapidamises leidub hulgim õudseid ja õudsemaid asju. Yks neist on sajand vana kuusehekk, mida ma kyll eelmine kevad hõredamaks võtsin, aga heki alla on nii võluv ökosysteem tekkinud, et ma ei suuda seda lageraie tegemisega likvideerida. Alt laasunud kuuskede vahelt aga pääseb nii palju valgust läbi, et sinna sai aasta eest prooviks istutatud mõned rododendronid. Nii heitlehiseid, kui igihaljaid. Paistab,bet  nii mullastik kui valgusolud neile sobivad, seega jätkan selle liigirikka võpsiku täiendamist. Hea lugeja näeb ise, et privaatsusega on lood halvad ja kiirelt on vaja vaated rahvamasside pilgu eest sulgeda.
Huvitav, kes on see tõbras, kes osasid väiksekesi närimas käib.

Metsarahva talveuni

Kuna lumememmede voolimise asemel tegelevad meie kyla eided pori sees rullimisega, kui tervis lubab, kas siis tehnikaga või ilma, jääpurikate limpsimise asemel kummikute tegumoodide vahel valimise ja kelgutamise asemel rooside istutamisega, siis võib rahulolevalt nentida, et soomeugri stiilis kylmetamise asemel tegeleme me hoopis iiri talvesse sobiva kampsunikandmisega, kui just ei saja. Lammavillaste ja klassikaliselt torkivate, aga ainsate tõeliselt soojade kampside vastu ei saa ykski muu aine ega idee, sest kõik muu on lihtsalt kylm. Ma isegi magan villase kampsiga... Olen ysna kiiresti vanaks ja kulunuks muutunud, seda tunnet toetavad mu regulaarsed öised rännakud unenägude paralleelmaailmas, kus ma olen alati poole noorem, tervem ja parem inimene. Oi, see teine maailm meeldib mulle. Mida aeg edasi, seda vähem ma tahan hommikuti siin maanduda. Mu hooldatavad vajavad kyll kokka, metsameest, autojuhti, psyhholoogi, torumeest jne, aga kõik muud rollid ja isiksuse kyljed on siinmajas liiast või pigem kahjuks. Ja kõik muud kunagi siiski eksisteerinud omadused olen juba ammu oma sisemistesse kohvritesse kokku pakkinud ja võtmed ära visanud, et keegi ei saaks neid avada ja sisu yle irvitada. Ärgu hea lugeja imestagu, kui mind vahest harva rahva seas nähes ära ei tunne - ma võisin ju vahepeal isegi inimese moodi olla, aga metsarahva seast syndimine ja sinna tagasi sattumine muudab su varem või hiljem jälle karmikarvaliseks karusloomaks ja omamoodi tõpraks, sest aja tuuled kulutavad ja elu tormid voolivad. Inimestele selle tulemus võib-olla ei meeldi, aga mu kuused, sõnajalad, elupuud ja enelad ei tee sellest mingit numbrit.
Pildil on siinkirjutaja hommikul kellu 6-7 vahel, kui hakkab jõudma aeg koolilapsi yles ajada, aga just on lõppenud järjekordne kahe maailma vaheline tripp.

Tehnikadilemma

Ostsin ykspäev uue nõudemasina. Kasutatud mdg, poest, garantiiga ja puha, sest kesse miljuneer on. Vana oli ära väsinud, soojus- ja myraisolatsiooni olid rotid puru närinud ja täis pissinud ja kõige krooniks oli selle purunäritud pahna sees surnud hiir.
(Nõudemasin on tarvilik, kui majapidamises on koduloomi ja tolmu, et nõusid kuumutada ja pastöriseerida.)
Panin siis selle uusvana masina tööle, kui hakkas peale. Masin hakkas u 20 min enne pesu lõppu veateadet e17 (e nagu error) andma. Proovisin veel paar korda erinevaid pesuprogramme, ikka sama jama. Guugeldamise peale ei saanud just palju targemaks - veetase, äravoolu probleem, kutsuge tehnik, - aga koukisin lusikaga masina põhjast veepehmendaja-soola välja ja kallasin sinna korraliku törtsu äädikat, sest veateate ja korgi kyljes oleva kahtlase soolakamaka põhjal võis arvata, et sealne systeemiosa umbes ja vaja ilmselt mingit sadet lahustada. Lisaks sellele valgustasin asja käigust pereliikmeid ja teatasin, et see masin läheb homme poodi tagasi ja sealt vanarauda. Siis panin masina uuesti täis, ja kas sa näe! Masin tegi pärast ööpäev marineerimist tsykli korralikult lõpuni ja ei mingit jama!
Nii et mõjus yks kahest, kas äädikas või ähvardamine.
Aga väljas on erakordselt soe. Jaanuari kohta. Metsaminekust võib ainult unistada, sest pinnas ei kannaks isegi hobust.