Kylaskäik minevikku

Täna oli mul asja maakonnakeskusesse. Kylastasin mitut asutust, et liikumisvõimetute abitute vanade asju ajada, ja kui kohustuslik osa läbi, pyhendusin lõbutsemisele. Maakonnakeskuses on yks taaskasutuskeskus, ja ma veetsin täna toreda veerandtunni selle raamaturiiulitelt varandusi otsides. Ysna tulemuslikult, sest käppa jäi korralik pakk nõukogudeaegseid luuleraamatuid tänaseks unustatud autoritelt. Ja ma ei korja neid niisama...
Kunagi ammu oli olnud ainus võimalus igapäevaelu koledusest pääseda raamatute neelamise kaudu, ja kui ka koledused muutusid, teisenesid, pisenesid, siis armastus raamatute ja sõnakunsti vastu jäi. Koledused on nyyd mineviku varjudeks ja tyhjalt kõmisevateks deemoniteks saanud, kuid raamatud on jäänud. Ma ei saa enam lugeda proosat mistahes kujul, sest elu on teinud oma töö, mul hakkab tähelepanu hajumisest ja motoorsest rahutusest lausa fyysiliselt halb, sipelgad jooksevad peanaha alt selga ja tagasi, eetrimyra paisub kõrvulukustavaks, aga ma saan lugeda lyhikesi tekste. Käsiraamatuid.  Tehnilisi kirjeldusi. Kasutusjuhendeid. Plogisid ja uudiseid. Ja, mis kõige tähtsam,
Luuletusi.
Nende rytmile, korrapärale ja ylesehitusele keskendumine aitab tähelepanu koos hoida. Kuna luuletuse vorm nõuab kujundi kontsentreerimist, siis öeldakse yhe laulu sees enamasti kõik ära, ja hoolimata lyhidusest on selles kunstivormis oma võlu, ma jõuan selle lõpuni lugeda enne, kui jälle keegi midagi tahab ja ma pean asja käest viskama. Proosatekst läheb sellise kohtlemise peale sassi, puntrasse ja auklikuks infomyraks. Aga korrapärasest tekstist saab minu sees muusika. Ma vajan seda korrapära ja matemaatilist struktuuri.