Nagu eelmises postituses kirjas, on aja kardinad paksud ja läbipaistmatud. Talve alguse hetk st ilma pysivalt kylmaks muutumine on aastate kaupa aina edasi nihkunud. Sel aastavahetusel oli kyll mõnus miinus, mis hoovi uusaastahommikuks kenasti ära asfalteeris, aga õhus hõljus kena väike plusskraad. Kuna aasta viimastel päevadel olin koleda kaelavaluga sirakil, osa sellest oli 30.-l bussiga kordusylevaatusel käimise teene, siis on praegu pärast paari sundpuhkusepäeva päris talutav olla. Tegelen lisaks muudele igapäevastele kodutöödele ka vana heinakyyni aluskivide väljakaevamise ja tõstmisega, et selle asukohale osakaupa uut varjualust tegema hakata, kui tervis lubab, sekka mässan jalgujääva puidu jätkuva sorteerimise ja lõikamisega ning vahelduseks siin-seal näpuotsaga aiatöid tehes. Pikad sygised on mõnusad - maa on pehme, saab istutada ja ymber istutada, taimed aga on puhkeolekus, kevadel juba sellist luksuslikku ajavaru pole - nii, kui potitaime mulda pistad, läheb kasv lahti ja parem, kui teda enne oktoobrit ei häiri.
Pime on muidugi. Sametine pilvealune on kyll soe, aga valgusepuudus masendab. Toataimed saavad mõnevõrra lisavalgust, aga õues elajad peavad ise hakkama saama.
Pildil on metsa taga asuv pilvevabrik. (Tegelikult on seal puidutööstus, kuivati aurupilv on osa meie miljonivaatest.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar