Tallasin

... täna kunagise jõuka talu aida haual, tegin lõket ja avastasin asju. Kui ma oleksin elus, siis oleksin ilusa õhtu ja siledaks saanud platsi yle rõõmus.

Ma kõigun alati pidevas poolunes ringi, sellest ei ärata ykski ravim ega kohvijook, ma ei ärka enam kunagi päriselt yles, aga Pimedal Tehasel on palju yllatuslikke teadmisi ja oskusi. Näiteks praegu, ilusa aprillipärase ilmaga, kannavad mu õppind jalad mind otse iseenesest õue mõnda Selle, Kes Ma Enne Olin, mäletamatut projekti jätkama, ja ei lase rahus puhata enne, kui päike maakera nurga taha on kadunud. Ja niimoodi tekivad looduse näritud kaosesse aina uued korrastatud ruutmeetrid. Ma ei pea mõtlema ega plaanima, see tuleb kuskilt kuidagi iseenesest, ainult jalad ei taha iga päev kanda. Kui aga jõudu jätkub, pole mõistust vajagi.

Hyvale lugejale imetlemiseks kaadrijagu siinset kodukino. Mulle meeldivad veidrad värvid ja valguslaigud ootamatutest suundadest. Selliseid õhtusi vaatemänge võin ma (mõne töö kõrvalt) lõpmatuseni vahtida ja neil on omamoodi lohutav mõju. 

Olla osa millestki väga suurest ja ilusast.

Rõõm, vist

Talv astus korraks läbi, aga hakkab nyyd minema jälle. Ytleme talle aitäh ja et tuleval aastal siis uuesti.

Ma arvasin, et eelmise aasta aprillis, kui mul oli yhel päeval Väga Halb Olla, kaotasin päevapealt kogu eluks kõik tunded peale õuduse ja viha, ja minetasin absoluutselt igasuguse armastuse aianduse ja lillenduse vastu. Oleme aus, pärast esimest šokki ja täielikku tuimust hakkasin kõike ja kõiki vihkama, ja see ei olnud mingi tavaline depressioon, vaid osutus, et kogu mu hing sai loetud tundide jooksul pahupidi kistud ja maailm kummuli keeratud ning seejärel täiesti valesti tagasi kokku pandud. Kuradi raske oli ennast igapäevast läbi lohistada ja hoolitseda nende eest, kes seda ootasid ja vajasid - sest seda tegemata jätta ei olnud mõeldav.

Oleme veel korra aus, taastunud ei ole just palju, kogu seda asja menetlesin ja ravisin ma yksi, dr Google abiga, ja ma ise ju ei tunne puudust sellest, mille olemasolu ma ei taju, tea ega koge. Aga nyyd esimeste päikeseliste päevade saabudes tuli kuskilt Pimeda Tehase sygavikust teade, et oleks vaja kylvata õige natuke. Panin paar karbitäit paprika ja tomati seemneid idanema ja nyyd mõtlen, et kas ikka oli vaja, ja kas ma tahan nendega hooaja lõpuni mässata, ja kuidas ma uuesti aeda ja värki armastama õpin, kui yldse. Ja et kui ma juba 10 kuud sain ilma hakkama, kas ongi yldse vaja, nii on ka juba päris hea.

Lisan hyva lugeja rõõmuks ka värvikyllase pildi mu lopsakast võlumaast, mis armastab mind palavalt ja kannab pehmetel pilvedel, kus mu väiksedki mõtted ja hulludki unistused täituvad otse imeväel, kus iga puu kannab alati mahlakat vilja, muusika ei vaiki hetkekski ning iga heinakõrrekesegi tagant lendleb välja vikerkaarevärvilist harmooniat. 

Kylma uus syda

Pehme ja soe sygis on läbi ning, kui ilmanõidu uskuda, siis tänasest käes viisakalt kylm ja korralikult tempot hoidev sumesombune varatalv.  Eilne päike keset porist ja talve kohta ebatavaliselt pruunikat taevast on asendunud veidra kujuga härmahelbeid tekitava, ee, kokku kleepiva ja kasvatava uduga. Ma arvasin, et palju õues vedelema sunnitud iidse päkapikuna olen sajandite jooksul kõik taeva- ja ilmaollused ära näinud, aga maailm suudab ikka veel yllatada. Saage tuttavaks: kuusekujulised tapjakristallid õues tahenevatel villasokkidel. Jah, need päriselt ongi 6-12 mm pikad.

Õhtust

Roppkylm on.

Ei, ilm ei ole kylm, minul on, need on ju 2 iseasja.

Õudus ja kuratteabmille sygavikus ulpimise tunne on veidi järele andnud. Aga ainult veidi. Õnneks on mul piisavalt vana minu mänguasju. Õhtuti, kui yleväsimus juba lausa kõrvetab, vedelen köögis, selg vastu tulist ahjuust, ja nikerdan yhte ja teist. Õigemini, mitut ja mitmemat,  sest pikalt yhes asendis olla mai jaksa. Praegu on hea rahulik toamänge mängida,  sest õues on kylm ja märg ning sydametunnistus patsutab rahustavalt õlale: rahu, ainult rahu. Praegu ei saa sa õueasjade heaks midagi teha, võta aga redel, roni kapi otsa varandusekastide manu, ja juba sa reisidki, oma minevikku.

Ilmutustest ja armastustest

Ei saa ma täna häbelikult pasundamata ja saladuskatte all hyvale lugejale kuulutamata jätta, et käin alatihti linnas maksuliste meeste juures. Vaata, elu tahab elamist ja rattad veeremist,  ja mul on ka elule suuremad nõudmised kui võsas koormakatte all seentest ja lepakoorest elada ja 1986. aastal vanaema käest saadud jalgrattaga korra kuus poes käia. Ei, kussa. Ma tahan põmst 24/7/365 oma kallite hobidega tegelda, nt soojas toas magada või isegi paar korda päevas syya, ja igal võimalikul või võimatul  hetkel istuda mõne kauni isendi rooli oma lugematu hulga antiiksete sõidumasinate kollektsioonist ning sõita, kuhu naiselik tuju juhatab, no näiteks jäätmejaama või puudega lapsega rehateenustele. Milline pillamine, onju, tavaline inimene sellise jamaga planeeti ei koorma. Oma ylikõrgete nõudmiste ja alalõpmata kaaskodanikke koormavate tahtmiste  juures on mul muidugi oma rajad, klubid ja, noh, lemmikud välja kujunenud. Odav selline eluviis ei ole, aga seeeest romantikat kui palju. Ma olen loomingulise isiksusena uuesti õppinud hindama realistliku vabavärsi koolkondi, mis on muidugi range rytmi ja riimiga harjunud mõistuse jaoks kyll veidi harjumatult uudne, aga kui olukord nõuab. Täna tulin järjekordselt pikemaks veninud peolt, mille arved olid pehmelt öeldes ysna korralikud, sest selle jaoks olin kirjutasin vaat sellise tunnetest tugevasti laetud teose ja loomulikult käisin oma tahtmiste saamiseks ikka mitmest klubist läbi. Nyyd pean kyll veitsa ajaks lõbutsemist ja laulukirjutamist piirama, see hakkab pikapeale tervisele.

Niisama korra

Madalrõhkkond oli täna tõesti madal. Mulle tähendab see seda, et pealuu tundub number väiksem kui vaja, õhuookeani syvavee-elukana tunnen kogu õhumere raskust ja valu oma pealael. Lohisen mööda porist syvikupõhja, uimedega uimaselt ja ebarytmiliselt lehverdades. Minust jääb maha sõlmiline kõver rada, mida ääristavad ilma mõtlemata siia-sinna pillatud täiesti suvalised maailmaruumist haaratud asjad. See kalur, kes tuleb mu järel, saab palju imestada.

Möödaminnes

Täna palju ei jahvata, sest selles kohas sai kyllalt muljetatud. Hoopis reanimeerun Youtubest 12-keelseid õõneskerega elektrikitarre vaadates. Muusikat sajab nagu kesktalvist vihma mu koitanud kuusepuust kere pääle.