Ilmutustest ja armastustest

Ei saa ma täna häbelikult pasundamata ja saladuskatte all hyvale lugejale kuulutamata jätta, et käin alatihti linnas maksuliste meeste juures. Vaata, elu tahab elamist ja rattad veeremist,  ja mul on ka elule suuremad nõudmised kui võsas koormakatte all seentest ja lepakoorest elada ja 1986. aastal vanaema käest saadud jalgrattaga korra kuus poes käia. Ei, kussa. Ma tahan põmst 24/7/365 oma kallite hobidega tegelda, nt soojas toas magada või isegi paar korda päevas syya, ja igal võimalikul või võimatul  hetkel istuda mõne kauni isendi rooli oma lugematu hulga antiiksete sõidumasinate kollektsioonist ning sõita, kuhu naiselik tuju juhatab, no näiteks jäätmejaama või puudega lapsega rehateenustele. Milline pillamine, onju, tavaline inimene sellise jamaga planeeti ei koorma. Oma ylikõrgete nõudmiste ja alalõpmata kaaskodanikke koormavate tahtmiste  juures on mul muidugi oma rajad, klubid ja, noh, lemmikud välja kujunenud. Odav selline eluviis ei ole, aga seeeest romantikat kui palju. Ma olen loomingulise isiksusena uuesti õppinud hindama realistliku vabavärsi koolkondi, mis on muidugi range rytmi ja riimiga harjunud mõistuse jaoks kyll veidi harjumatult uudne, aga kui olukord nõuab. Täna tulin järjekordselt pikemaks veninud peolt, mille arved olid pehmelt öeldes ysna korralikud, sest selle jaoks olin kirjutasin vaat sellise tunnetest tugevasti laetud teose ja loomulikult käisin oma tahtmiste saamiseks ikka mitmest klubist läbi. Nyyd pean kyll veitsa ajaks lõbutsemist ja laulukirjutamist piirama, see hakkab pikapeale tervisele.