Ma kõigun alati pidevas poolunes ringi, sellest ei ärata ykski ravim ega kohvijook, ma ei ärka enam kunagi päriselt yles, aga Pimedal Tehasel on palju yllatuslikke teadmisi ja oskusi. Näiteks praegu, ilusa aprillipärase ilmaga, kannavad mu õppind jalad mind otse iseenesest õue mõnda Selle, Kes Ma Enne Olin, mäletamatut projekti jätkama, ja ei lase rahus puhata enne, kui päike maakera nurga taha on kadunud. Ja niimoodi tekivad looduse näritud kaosesse aina uued korrastatud ruutmeetrid. Ma ei pea mõtlema ega plaanima, see tuleb kuskilt kuidagi iseenesest, ainult jalad ei taha iga päev kanda. Kui aga jõudu jätkub, pole mõistust vajagi.
Hyvale lugejale imetlemiseks kaadrijagu siinset kodukino. Mulle meeldivad veidrad värvid ja valguslaigud ootamatutest suundadest. Selliseid õhtusi vaatemänge võin ma (mõne töö kõrvalt) lõpmatuseni vahtida ja neil on omamoodi lohutav mõju.
Olla osa millestki väga suurest ja ilusast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar