Ma arvasin, et eelmise aasta aprillis, kui mul oli yhel päeval Väga Halb Olla, kaotasin päevapealt kogu eluks kõik tunded peale õuduse ja viha, ja minetasin absoluutselt igasuguse armastuse aianduse ja lillenduse vastu. Oleme aus, pärast esimest šokki ja täielikku tuimust hakkasin kõike ja kõiki vihkama, ja see ei olnud mingi tavaline depressioon, vaid osutus, et kogu mu hing sai loetud tundide jooksul pahupidi kistud ja maailm kummuli keeratud ning seejärel täiesti valesti tagasi kokku pandud. Kuradi raske oli ennast igapäevast läbi lohistada ja hoolitseda nende eest, kes seda ootasid ja vajasid - sest seda tegemata jätta ei olnud mõeldav.
Oleme veel korra aus, taastunud ei ole just palju, kogu seda asja menetlesin ja ravisin ma yksi, dr Google abiga, ja ma ise ju ei tunne puudust sellest, mille olemasolu ma ei taju, tea ega koge. Aga nyyd esimeste päikeseliste päevade saabudes tuli kuskilt Pimeda Tehase sygavikust teade, et oleks vaja kylvata õige natuke. Panin paar karbitäit paprika ja tomati seemneid idanema ja nyyd mõtlen, et kas ikka oli vaja, ja kas ma tahan nendega hooaja lõpuni mässata, ja kuidas ma uuesti aeda ja värki armastama õpin, kui yldse. Ja et kui ma juba 10 kuud sain ilma hakkama, kas ongi yldse vaja, nii on ka juba päris hea.
Lisan hyva lugeja rõõmuks ka värvikyllase pildi mu lopsakast võlumaast, mis armastab mind palavalt ja kannab pehmetel pilvedel, kus mu väiksedki mõtted ja hulludki unistused täituvad otse imeväel, kus iga puu kannab alati mahlakat vilja, muusika ei vaiki hetkekski ning iga heinakõrrekesegi tagant lendleb välja vikerkaarevärvilist harmooniat.
1 kommentaar:
🦔 hea meel. varsti kevade.
Postita kommentaar