Pyhitsetud sai

Nagu eelmise posti kommentaariumis hyvad lugejad tabavalt märkisid, olid meil igatpidi meeldivad ja rahulikud jõulud. Kuna ma olen Lyhikese Jutu Mees ja palju muud teha ei jaksa, siis pingelise tähistamise asemel voolasime vabalt, Õigel Päeval Õigel Moel Jeesuslapse syndimise pyhitsemise asemel oli meil põmst terve jõulunädal talvisest pööripäevast alates. Lapsed tulid ja läksid, tuli ette kingituste jagamist, mul oli ainult 2 õuduses uputud päeva, juhtus ilusat ilma, esines paremaid roogi, kuusk sai ka päris ilus, aga mai võtnud kordagi yhtegi pilli kätte. Mul on vist midagi viga.

Olge vähemalt teie normaalsed!

Ja teie uusaasta tulgu ka normaalne!

Ja olgu ilm meie jõulumunadele armuline!

Pehmet juttu

Porist, vanarauast ja mädapuidust täna ei kõnele. Kaunist jõulujätku ja soojasydamlist aastalõppu, mu armsad nähtamatud sõbrad!

Niisama korra astun läbi,

...et teada anda yhe loo uutest arengutest. 

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

veel suvalist õhtujuttu

 Päike tõuseb natuke enne lõunat ja läheb looja, kui sa õhtusöögi peale alles mõtlema hakkad. Igaveses hämaruses on raske mõelda ja pimedas jääb su vereringegi seisma. Lyhikese päeva jooksul jõuab isegi Lyhikese Jutu Mees vähe öelda ja mitte eriti palju kirjutada, aga vähemalt yks teatud jutuke saab edasi tõugatud. Head talveunejätku!

Suvalist õhtujuttu

Manustasin internetti läbi lugedes peagu terve Kalevi sokolaadi. 56% Bitter,  teisi ma ei tarvita, ja sedagi võtan nii paar korda aastas. Täna läks 200g tahvlike minu sisekosmost soojendama. Kui täpne olla, siis alustasin maiustamist juba hommikul linnas pere taksojuhi ameti tõttu yhes parklas tolgendades, sest ebatavalised maiustusekogused käivad mul tihti koos ebatavaliste olukordadega, nagu kyte või midagi. 

Täna ma ei kipita, surise ega hõlju, väikesed närvivalud pole selle kõrval  kõneväärtki, nii mõnus. Kirjutada, käsitööd teha ja pilli mängida ei jaksa, ainult lamada ja telehvoni ekraani kaudu maailma manustada, aga asi seegi, et kerel on natuke parem kui muidu. Selliseid õhtuid on viimasel ajal harva. 

Inimesed kirjutavad õppimisest ja arenemisest, isiksusest ja muutumisest. Uvitav,  kui ma midagi õppida otsustan, kuhu omandatav inf asetub Seal, Kuhu Päike Ei Paista, ja millisena see inf sealt hiljem välja tuleb, kui seda vaja läheb?

Ma vist ei taha seda proovida. Tähendab, kaaskodanike huvides. Tähendab, kui mul selles elus veel kunagi peaks kaaskodanikke olema.

Aga on, nimelt naaberkyla rahvapilliansamblis, kus ma käin ikka veel keha tegemas e asendan meie seast lahkunud kitarrimängija Andrest või mis ta nimi oligi. Muusika tuleb mul ka kohast, kus Päike Ei Paista, ja ma isegi imestan mõnikord,  et uau, ma tean sellist lugu, käiku või heviredelit, seda asja ei mäletanudki, toda teist asja ei oleks osanud arvatagi. Ma olen noodiraamat nähtamatuks pleekunud tekstiga, arvuti, millel kuvar on pime, aga kast lonkab töötada ja elekter ikka jookseb mööda sooni. Kuidas täpselt, ei tea aga keegi.

P.s. lauluplogisse yles panemist ootav muinasjutt hõljub seetõttu mustas udus - lihtsate asjakeste seeriana mõeldud tudujutud läksid väga ruttu käest ära. Esimene tuli lyhike ja naljakas nagu peab,  teise jutu algus samamoodi, aga siis hakkas seesamune Pime Koht lugu edasi arendama ja välja kallama kujundeid,  stiili ja võtteid, mis lorilaulude formaati enam ei mahu. Mai oska ega suuda teksti normaalselt planeerida ja selle järgi kirjutada, seetõttu on Kuskilt Ilmuva jutu viimistlemine nagu lõkkeasemel kartulite kypsetamine - teha on põnev, aga tulemus ettearvamatu ja  vaieldav. Aga nad kypsevad siiski.