Nädal algas sihukeste kylmadega, mis jäätasid korralikult auto esiklaasi ja võtsid ära mõned liiliad ja hortensiate võrsed, aga nagu minu heitlikus elus kombeks, pööras ilm äkki ära ja õues töötamiseks otsisin välja päevitusriided. Olgu öeldud, ma tunnen ennast talutavalt ainult ilusa ilmaga ja praegu tuleb ette hetki, kus mul on isegi päris hea olla. Nii hea, et ma isegi ei mäleta, MILLAL viimati nii terve ja rõõmus olin. Aga siis astun hooletult ja mõni tõbine liiges röögatab: Mida sa tormad niimoodi segaselt, ma läksin katki just praegu! Aga nagu veel on öeldud, ilusa kõrge rõhkkonnaga on see kuidagi vähem piinarikas ja hõivab vähem tähelepanu, mida saab siis mõnda vajalikumasse kohta suunata.
Puud lõhkusin ära, riidaaluseid valmistasin ette, lõikasin ära osa mädand saunapalke, lammutasin lootusetus seisus vanad aknad eraldi materjaliks, istutasin puid, pesin pesu ja tegin syya, aga seda viimast minimaalselt - kiirel välitööde hooajal pole kunstidele, sh kokakunstile, aega raisata. Hypikuravi kulgeb aeglaselt, ma kasvatan tyhjalt kohalt endale uut isiksust praegu. Sisuliselt on mul uus pea. Kunagi sai siin plogis nalja visatud, et mul on vaja mitte sanatoorjumi, haiguste ravi ja palju tabletti, vaid uut pead. Noh, tänu mitmele asjaolule mul nyyd ONGI uus pea. See pole kyll võrreldav 20-aastase puhanud ajuga, ma olen siiski elanud 48 koledat ja tervistkahjustavat eluaastat, aga vahe aastatagusega on tuntav.
Kerel on ka kergem. Oleme aus, lisaks paranenud teguvõimsusele meeldin ma endale kergekaalulisemana rohkem kui 105-kilosena. Ma saan jälle mõnevõrra normaalsemaid riideid kanda, lisaks funktsionaalsusele (taskud! liikumist lubavad lõiked! head ja eluviisikohased materjalid!) näevad need ju ka paremad välja kui 4XL asjakesed. Hoolimata sellest, et ylejäänud maailma silmis olen jäle keskealine vanamutt, on MINUL hea. Tähendab, parem, kui eelmisel suvel.
Paar posti tagasi kirjutasin, et kolisin välja ära. Selles asjas pole midagi muutunud. Tuppa ajavad mind ainult nälg ja uni. Ega ma siis niisama ei päevita ja lilleta, lisaks mu eelmise minu korraldatud segaduste kraamimisele tuleb tegelda ka uue aasta jooksvate hädadega, nt rohimise, kaevamise ja istutamisega. Täna oligi Hooaja Esimene Rohimispäev, palju õnne meile!
Ja pleieris piriseb õuemängude taustaks ilus laulu- ja mänguleht ainult ja ainult eesti mettalmuusikaga. Yks tõsine asjahuviline tegi ära suure töö ja kogus 1 nimekirja kokku mitusada laulu. See on nii põnev ja paljupakkuv, samas mõtteidtekitav, et peaks täiesti arvustuse kirjutama. Ja loomulikult paneb see muusika tööle mu peas elavaid bände. Ja otse loomulikumalt aitab see tähelepanu koondada ja suunata, sest vaikuses hakkavad igasugu mõtted plahvatuslikult paljunema, ketrama, undama, ragisema ja karjuma. Vaikus on minu jaoks segadus, kaos ja myra, aga mootorite rahustavat myrinat meenutav elektrikitarrimuusika tekitab mõnusa rahulolutunde ja aitab pilku eespool kulgeval rajal hoida, misiganes see rada siis ka poleks, korrastab ruumi ja parandab haavu. Ma armastan, tahan ja vajan muusikat.
Kas maailmas siis sedalaadi muusikat vähe on tehtud. Oi ei, aga see on EESTI oma kraam ja osa meie kultuurist ja ajaloost, näitab meile peeglina meie nägu ja õpetab elu. Ei tohi kade olla, nii head asja peab ka hyva lugeja nautida saama. Palun lahkesti!
