Yks teine aken

...ja yks teine tuba. Ma ei ole elus Riia linnast kaugemale reisinud, aga sellest pole midagi, sest lõunamaa on mu sydames ja troopika on mu tubades. Head kaupmehed toovad selle troopika mitme nädala teekonna kauguselt mulle peaaegu et koju kätte, olgu nad tänatud ja kiidetud. Tähniline begoonia, paar havisaba ja viirpelargooni, tõlvlehik, jõulukaktus (mis hoopis jyripäeva ja volbrit tähistab), bioom lõhnava kalliisia, luuderohu ja sõnajalaga, paar lõikheinapõõsa mõõtu tsymbiidiumit ja kallat ja veel mõned sõbrakesed yhel põhjapoolsel aknal on kuu aja eest ärganud ja asunud kasvu viskama. Nende elujanu on väga ilus vaadata ja parandab endagi päevi. Sest tervis ei ole just parim ja sugugi iga päev ei jaksa ma hommikust õhtani usukohaselt õues asjatada - ja minu korduvaltkinnitatud usk ytleb ometi, et villane kamps aitab kõigi maailma hädade vastu, aga paljud hädad on mul sellest, et kui mina olin noor, siis ei olnud villaseid kampse kuskilt võtta. Nii et täna ma lamasklen, ravumid keres, kitarrid voodis, suuremad lapsed kuskil maja sygavustes oma asju ajamas, noorim rehaplaanijärgsel hoiuteenusel, ja põen, nagu jaksan. Kohe, kohe hakkavad ka käed värisema ja tuleb kallale võitmatu, aga sisimas rahulolematu uni - mis siin magada, kurja kyll, vaja on 10 elupuud ja 20 lille istutada, uue kilemaja asukohas kaeverdada, kruusa vedada, võsa lõigata ja igasugu soppa koristada, aga mina vedelen oma kivikõvas diivanvoodis ja värisen, võeh.

Kulust tõuseb kaunitare

Tuulel on väga teravad hambad. Soojakraade ei ole palju ja nende väheste nautimiseks, teiste sõnadega õues hädavajalike tööde äratoimetamiseks tuleb kanda talveriietust. Ja valmis olla selleks, et hetkega kaob päike talvehallidesse ja musta kõhuga tormipilvedesse ja sa jooksed jäiste haavlite saju eest, tööriistad käes, nina peites. Väga äärmuslik kevade kohta.

Aga aastaringi õues elavad iludused ei lase ennast sellest häirida.

Toomingas, võsaylane, sinililled, kopsurohi, söödav kuslapuu ja veel mõnedki on kevade ära tundnud ja julgustavad mu tugeva lambavillast raudryy sisse peidetud sydant - jah, kevad on kohal ja lähebki soojemaks, mis see mõni väike rahe või tormike meile ikka teeb.

Laisk-uss

Kaunis erakordne kevad on, nii ilma kui maailmas toimuva poolest. Teen natuke yhte ja väheke teist, tunnen tundeid ja mõtlen mõtteid, pyhin põrandaid ja kirjutan laule, aga vaat hea plogilugeja rõõmuks ennast kokku võtta ja kahe näpuga kena ajakirjandusliku väärtusega lugu kirjutada tundub liigne piin. Ja piinlik on, mitmel erineval moel. Justkui istuks kogu aeg kukla taga yks väike vastik vanaonu ja kaagutaks hukkamõistvalt.
Ah, mis siin ikka, las hea lugeja parem imetleb veenuskinga, Paphiopedilumi masspaljunduse odavat hybriidi, mille esivanemate hulgas on kindlast P. delenatii var alba.

Vana armastus

Eelmise suve lõpust on mul uus ravum, mis on muuhulgas mälule huvitavalt mõjunud. Muuhulgas tekitab see tihti fläššbäkke e mälestusesähvatusi lapsepõlve. Ja minu eas tekitab see juba ideid ja tegevusplaane. Yhe sellise mälestuse mõjul ostsin jälle, yle umbes 32 aasta, tuši ja ilukirjasuled. Ja eile proovisin kirjutada.
Mälestus sisaldab foonil oleva pideva ahastuse, masenduse, lootusetuse ja valu enneolematut õnnetunnet imeilusa asjanduse vaatlemisel. Meie 35-lapselise maakooli kunsti- ja muusikaõpetajal oli erakordselt hea ilukirjakäsi. (Ta oli väikest kasvu mitmekylgne kaunitar, abielus ettevõtliku tehnikamehega, 2 minust palju nooremat  last.) Ma imetlesin hullult tema klaverimänguoskust ja haldjalikku olekut.  Kuna olin valest perest pärit vale laps, imelik, kole ja haisev, siis ei raisanud ta mu peale palju aega ega tähelepanu, vaid lasi mul rahvatantsijate tantsutundide saateks nende polkasid ja tantse mängida, ise läks samal ajal muid asju tegema. Ilukirja kohta aga käskis raamatukogust õpikuid kysida. Seda Villu Tootsi kalligraafiaõpikut mäletan ma hardalt ja armastusega elu lõpuni. Need tähed, looked ja vinjetid pole lihtsalt tähed ja sõnad, vaid viipavad ja laulavad mulle.
Õnneks ei ole maailmast printerite tulekuga käsitsikirjutamine ja ilukiri kuhugi kadunud, maailmas on jätkuvalt tuhandeid kirja- ja muid kunstnikke ja mõned internetikeskkonnad, nt Pinterest'i nimeline, sisaldavad väga uhkeid kunstitöid (kõikvõimalike käsitöö-, kunsti- ja nisiganes loomingu pildid ja veidi õpetusi). Ma ei ole kindel, kas pere ja majapidamise kõrvalt mõne KUNSTIGA yldse pysivalt ja mingigi tasemeni jõudmiseks jälle piisavalt tegelda jõuan, aga proovimine ja harjutamine valmistab MULLE piisavalt hädavajalikku õnne ja rõõmu. Mis siis, et sellest munagi kasu ei ole.

Kirglise naise elu on raske

Sigarette ja viina ei ole minule vaja. Ma oskan niisama ka lõbutseda ja olukordi nautida, peaasi ainult, et mootorikytuseid jätkuks. Mõnikord aga kipub pidustustega liiast saama. Nagu täna. Ei, ega ma ei ole mitu päeva siis niisama hõljunud ja tantsinud, lilleline kleit seljas ja kõpskingad jalas, vaid ilusa ilma puhul õues mänginud - riisunud, lõiganud, kärutanud, kokku vedanud, sortinud, riita pannud, kraaminud, lõkkesse pannud oksi, risu, hagu, taimede pealseid, tyvesid, pakke, kive ja kände. Ja nyyd kael ja selg ajavad närviliselt pilli, nõuavad päältpoolt määrimist ja seestpoolt salvimist. Nyyd ma siis nokin nutifoni, logelen ajuvabalt ja ootan, kuni valupunktid vaiksemalt võtavad. Lõunaaeg on käes, tahaks ilusat sooja ilma nautida, aga kussa.
Soojale talvele on järgi tulnud hirmus kevad. Öösiti on pööripäevast saadik -7, päeviti +3, ja milline teravate hammastega tuul! Villaseid kampse kulub nagu leiba ja karvase voodriga Nokia kummarid on koormuse tõttu otsi andmas. Ja kevadlilledest on ainult lumikellukesed piisavalt vintsked, teised taimed peavad hoogu ja ei huvita kedagi, et nää, kevad, õitseks ja kasvaks pärast sooja talve.
Mujal maailmas on koroonaviirus ja pandeemia järjest suuremat hoogu võtmas. Uudised on järjest koledamad. Eks vaatame, mis järgnevad kuud toovad, lisaks kevadele ja tärkamisele.

Pildil aga tuletab karantiinis piinlev linnainimene mulle meelde, et hajaasustuses elamisel on omad puudused.

Elagu plaanimajandus, uraa!

Meil on praegu halvas mõttes vähemusvalitsus, mis on lahti lasknud terve rea deemoneid, silmapaistvaim kampaania oli eelmisel aastal nt naistearstide korduv ryndamine valefaktidest koosneva väljamõeldud abordikatastroofiga, pidevalt viljeldav avalik viha mistahes vähemuste (erinevad rahvused, teised rassid, seksuaalvähemused, lasteta naised,  jne jne) vastu. Kuna osa rahvast on nende vihakampaaniatega rõõmsalt kaasa läinud, siis on istuvad poliitikud julgust saanud ja praegu (kyllaltki lombakalt kehtestatud) osalise karantiini tingimustes võtavad hoogu erinevate sanktsioonide rakendamiseks. Praegu kontrollitakse rahva meelsust nt kytusefirmadele hinnalae kehtestamise osas, ja tigedate meeste häälekandja Postimehe lugejad on sellega väga nõus ja ootavad, millal majandusminister selle seadusena välja kuulutab. Mainitakse kartelli murdmist, aga mind huvitaks väga, miks rohkem kui 20 aasta jooksul silmnähtavat kartelli murtud ei ole, ja kui alkoholiaktsiisi langetati, et "rahva soovile vastu tulla", siis ometi absoluutselt kõigi inimeste elu puudutavat kytuseaktsiisi ei puudutatud ega põhjendatud selle mittealandamist, väga veider igatahes.
 (Muide, abortide täiesti tasuliseks muutmise, seksuaalhariduse keelamise, välistööjõu liikumise keelamise, seksuaalvähemuste kriminaliseerimise, koduvägivalla koduseinte vahele tagasi surumise jms siseminni, kes on majandusminni isa, ideede suhtes on tolle lehe lugejad samuti väga nõus.)
Mu elukogemus ytleb, et kui sellised suhtumised pääsevad jälle valitsema, ja seadusi tegema, siis oleme varsti jälle pätiriik, kus yhiskonna nõrgemate elu ei maksa. Ma olen selle sees yles kasvanud, ylekaaluka pättide kamba tekitatud probleemide peale raisanud oma parimad aastad, ja lapin inimesi vältides elu lõpuni neid traumasid ja ei taha, et kunagised reaalselt inimesi sandistavad nähtused sh tugevamaõigus tagasi tulevad.

Teisel pool klaasi

Elu ääremaadel hiilijana olen maandunud paika, kus õpitud ametid, peened oskused ja armastatud hobid peavad ruumi tegema elementaarsetele ellujäämisoskustele ja hoolitsemisele nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma ei võta enam kätte pliiatseid, peitleid ja kääre, aga see-eest ei tule ka keegi mu pere, elu ega vara kallale. Vaatan mujal maailmas toimuvat nagu pikka värvilist seriaali, ja ykskõik, kui ilus see ka ei tundu, lasen sellel seal kaugel ilma sinna sisse tykkimata omasoodu voolata. Nemad on seal, mina siin. Ja muinasjutt kulgeb katkestamata... peaaegu.
Praegu on päevakorras yks ysna hirmus hiina tõbi, mis sarnaneb gripiga. Kogu maailmas on väga äkki väga palju haigestunuid ja hirmunuid. Riigid sulgevad asutusi ja inimesed sulguvad kodudesse, et tervist hoida. Peaks nagu paanikat ja hysteeriat tundma, aga... Aga kuna mu elu esimene pool koosnes permanentsest õudusest ja depressioonist, mille ravimiseks kulus terve teine pool, siis ilmselt on paanika ja mure osakond koos õuduse, apaatia ja masendusega meeldivalt madalaks lihvitud. Ja pole vajagi mingit täiendavat lisavalu ja hirmu. Meil on praegu niigi tõbine köhiv laps majas ja käes rõve varakevad, mis oma teravtuuliste lägailmadega meid iga jumala aasta haigeks teeb.
Mitte esimene kord elus ei puutu me kokku mõne äkilise ja raske kuluga gripilaadse asjaga, ja kuna mul on 22 aastat lapsed majas olnud, siis on nähtud ka seda, kuidas lasteaiad ja koolid kas klassi ja ryhma kaupa või täies koosseisus, sest väga palju puudujaid, sotsiaalpedagoogi info ja maakonnalehtede põhjal, vähemalt nädalakaupa kinni on olnud. Ka need asutused, kus minu lapsed käivad. Kuna lähikonnas on vanu ja haigeid, siis loen ja näen või kuulen ka iga-aastaste haiglakarantiinide ja eakate kylastamise piirangute uudiseid. Nii et karantiin ei ole keskealise lapsevanema jaoks midagi uut ega hirmutavat. Hirmsad asjad aga synnivad õues akna taga.
Tõesti rõve tormiilm on väljas, maja nagiseb tuule käes nagu purjelaev ja kõrvad hakkavad valutama isegi mõttest täna veel õues midagi teha. Eks siis mängigem toas.
Mina olen õrn lõunamaa loom ja uhke karvakasuka nimel õues kylmetada ei taha, parem hoidun oma yrgkoduseltsiliste ligi, mida juuresolevatelt piltidelt näha võib.