Segadus kaadrites

Maa on ära tahend, kuurivareme aluskivide yles otsimine, prygimägede koristamine jms kraamimine on juba võimalikud ennast yleni poriga määrimata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kes siis ei teaks, et see, kes kevadeti aeda astub ja koristama hakkab, on yks hoopis teine inimene kui sygisel labida varna pannud aednik. Hommikul oli mõnus päikese käes laudatagust päratut prygimäge revideerida. Siis jõudsin vettinud osani, jätsin tolle sodi tahenema ja läksin kõrvalasuva varemega mängima. Kui  siis kuurikivide otsimisest ja väljakaevamistel ylejäänud mulla ärakärutamisest ära väsisin, muld läks suure lillepeenra alumise otsa tõstmiseks, siis hakkasin eelmisest soojalainest pooleli jäänud taimevarte kraamimisega edasi tegelema.

Ja nii mõnegi hetke seisin otsata imestuses ja segaduses. Kes, kurram, pani siia selle pyvilille? Mis pärgel on nende siilikybarate nimed? Ja NEID sibullilli ei pannud ma siia kindlasti mitte, oh ei! 

Mõistatuse yks võti on aiandite sygiseste allahindluste ajal ostetud taimede potid yle vaadata. Sygisene aednik nimelt tassis igalt poolt, kus aga midagi uvitavat soodushinnaga pakuti, koju mitu pagasnikutäit puid ja muid lilli. Osa sai viisakalt lauda taha kompostihunniku kõrvale asetatud, osa igaks juhuks kiiresti ja ilma mäluharjutusi tegemata maha pistetud, ja siis tuli pikk talv, mille veidruste tõttu isegi paljud taimeperekondade nimed meelest ära läksid. Aga pikkamööda juba hakkab yht-teist selguma.

Pildil on täpselt aastatagune olukord laudavaremest vasakul ja kuurivaremest paremal, mõlemad on tänaseks palju siledamad. Kuna Guugel kustutas mu vanad pildid ära seoses sellega, et bloggeri pildid olid miskipärast Google+ keskkonnas, millest mul polnud sooja ega kylma, siis on vähemalt telefoni mälust hea võtta. Aga jooksva aasta pildi paneb siis, kui viimane kärutäis mädapalki ja sodi umbes sellelt kohalt, kus pildil seisab reha, on lännu, ja plats sile.

Progress, ta tuleb siiski.

Ärakadund

Mu loomingulisele teele on ootamatult veerend tohutu takistus - kirjutusläppari akulaadija on kadunud. Ja lauluraamat-tahvel on ka lännu. Sest kuratteab, kes ja kuhu selle pistis. Raamaturiiuleid on meil ju rohkem kui 1...  ja igasugu tööde käigus tulevad pähe juba sellised laulud ja kujundid, mille kohta enam niisama "jama" öelda ei saa... Kuna ma olen yle nädala toas ainult õgimas, valutamas ja magamas käinud, siis on karta vajadust suurema tuhnimise järele. Odin, avita ja anna mulle juhet või siis juhetust!

Õues on kylm ja masendavalt pime, jälle kipuvad regressimõtted pähe. Nädala alguses olin 2 päeva täiesti sirakil ja valutasin, sest ravumid oli keegi JÄLLE ära pannud.

Kurat, ma ei salli sihukest miskommunikatsiooni. Tahaks soojemat ilma ja abivalmimaid lähikodanikke.

Ei sõnagi

Sellest, mida ma nädalavahetusel tegin. Muidu mõni hakkab jälle meheks pidama ja oh seda õudu, kui naised meestetööde kylge oma käed ajavad, maailm läheb hukka sedasi, yks õige naine on ikka naiselik, õrn ja kaunilt abitu, ennem kylmetab ja nälgib kuuse all, aga oma loodusseaduste poolt paika pandud naiselikku palet ei mineta.

P.s. seda sai õige mitu rummi, liitrit, detsibelli, volti ja kilomeetrit. Esmaspäev on mul seekord eriti bluu.

P.p.s. hea lugeja ikka mõistab, et ma ei nori mitte just tema, vaid hetkel valitsevate poliitiliste jõudude sõnavõttude kallal. Mingid väga 19. sajandi tegelased on hakanud viimasel ajal häbenemata veidraid sõnavõtte meediasse paiskama.

Naiskysimus

Yks hea lugeja väljendas seoses tööde iseloomuga arusaamatust, et kas siinkirjutaja on mees või naine.

Kuna olen edukalt teostanud mitu synnitust ja kannan riigiasutuste registrites ema nimetust, siis olen bioloogiliselt naine. Täpsustan, mulle see meeldib päris hästi. Aga kuna ma kasvasin yles pehmelt öeldes iseseisvana, siis on soopõhise tööjaotusega asi lihtne - kõik tööd, mida mina teen, on naiste tööd. Iga naine teeb, mis tarvis, kui elu nõuab. Minu elu nõudis perele katuse pea kohale hankimist, mis aga paraku on yks hoopis teine pikk lugu, aga paraku on katusele lisaks vaja ka nt puukuuri ja selle jaoks palki, mida oli kuuseheki seest käepärane võtta.

Oh, elu on igasugu tööde tegemist nõudnud ja kas see on nyyd muu rahva silmis meeste või naiste töö, mind ei kõlguta - tehtud peab see saama, sest muidu.

Veel yks positiivne asi. Eelmise satsi kuuskede otsast tuli kõvasti käbisid ja lapsed mängisid, et ma olen lõkkekurivaim ja tegid mulle käbidest võluringi ymber. Kui mäng ja lõke otsa said, ladus tytar ringi selliseks ilusaks päikeseks. Ma täna kohe ekstra vaatasin, et seda töö käigus katki ei teeks.

PMUTT 2. osa

Hekk tundus ikka tihe ja palki tundus vähe olevat, lõikasin veel natuke. Esimene tänane puu oli paras jurakas, langetamisel jäi kõrge känd, sest teiste puude varem langetatud tyved jäid ette. Nyyd on hästi näha, mis seisus kuused on. Sel aastal ma rohkem ei lõika, muidu jääb majapidamine päris lagedale.

Ja see esimene puu oli päris huvitava seksika kujuga.

Md, yhe teise kuuse tyve sees päris maapinna lähedal ei old mitte raudnael, vaid pärastsõjaaegne lahingrelva kuuli jäänused. Ma lasin sinna korra kergelt otsa, aga ilmselt nokastanud abikaas tahtis ka õhtupoole veidi abiks olla, sest ilus ilm ja naabrid kõik õues, sõidaks ka traktorikesega paar kiiremat ringi, aga lõhkus hooletusest mu uue sae peaaegu uue keti päris ära, oli vaja sinna tibla automaadikuulile veel korra sisse lõigata. Ja traktori uuele kärule lõi ka puuhaluga hooletusest mõlgi sisse ja siis kolkis tykk aega õigeks. Kurat, sellist inimest ei taha tööriistade ligi lasta, sest eelarve.

Aga las hea lugeja viskab peast kõik ebameeldiva ja naudib kaunist kevadist neljapäevahommikut Palanuvorstimaal, aadress Kuuse 20, oks 100. Millised kumerused ja vormid!

Palanuvorsti kandi Mootorsaemõrtsuka uued teod ja tykid

Hommikul nii kellu 4 paiku läks mul uni ära. Kõigepealt mingi lind karjus. Taevas oli helesinine, sellepärast. Kell 4 hommikul, mõelge! Siis kass oksendas. Ajasin kassi ja okseloiku taga, kumbagi ei leidnud. Siis oli vererõhk juba tööle hakanud ja unest asja ei saanud, kobisin kohvile.

4 tundi und ei ole just hea algus päevale. Sain kuidagi koolilapsed bussile ja siis hakkasin ajuliigutusi proovima. Tuiasin ymber maja ringi, sitt oli olla. Mõtlesin, et kurat, igasugu asjad on ootamas, pooleli või katki, peaks kuhugipoole jooksma, aga kuhu, kurat kyll? Majast läände jäävas kylmas ja pimedas, sest ylekasvanud paks kuusehekk AINULT krundi LÕUNAkyljes, hakkas aju eriti sygelema. Trampisin abikaasa kambrikesse, kolistasin õndsat und magava mehekese toas saagede ja viilidega, jõristasin õues ukse eeski, et ikka kõik kindel ja jonksus oleks, ja seadsin sammud postipoodi.

Esimene post sisaldas raudnaela, uvitav kyll.

Selle posti, puu nr 4 peal on hästi näha sajaaastase kuuseheki asukate mitte just rõõmus elu - pime on, nälg, sugulased tallavad varvastel, peksavad kyynarnukkidega ja rebivad juustest. Oksi on heal juhul veerand  sellest, mis hõredamas nt metsas kasvaval kuusel.

Täna langetasin 4 umbes 19-meetrist kuuske sellest õnnetust Pätsu-aegsest lõunakaarehekist, laasisin, osadest okstest vormistasin pliidipuud, õhtul saime lastega uhkesti lõket teha, aga palk ootab mõõtmist ja arvutamist, sest materjal. Ilusat pikka sirget 6-8-meetrist tala putka v kuuri ehituseks on ebamugav kaugelt tuua, samas, kui ylekasvanud hekile ja selle varjus virelevale aiaosale teeb väike valgustusraie ainult head. 

Nyyd proovin magada, aga miskipärast ei saa. 

Ätituude

Päike on juba päris teguvõimas, aga hyva lugeja rõõmustamiseks rooside ega tulpide pilte veel panna pole, lumikellukeste piltidega aga on internet juba yle ujutatud.

Reedel kannatas juba aias jalutada ja paari kärutäie jagu taimede pealseid koristada. Ja avastada, et mygri on väga kohutav elajas - tema nahka läks sel talvel nii mõnigi lillesibul, pysikumätas ja isegi poole meetri jagu yhe noore õunapuu tyve, mis oli õnnetul kombel tormiga kompostihunnikule maandunud. Paksu lume all oli ju hää rahulik myrgeldada, õigemini mygreldada... Sa kurradi kurrat. Aga oleme optimistlikud - midagi on ikka mulle ka jäetud. Nt enamus martagonisibulaid on veel täiesti elus, kuigi veidi näksitud.

Hoov on pehme ja istutamisehooaeg avatud. Mu head sõbrad seisavad kannatamatult õuel ja ootavad. (Need oranži peaga)