Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.