Ätituude

Interneti-pillipoode kammida ei viitsi.
Aiandite lehed...ei huvita.
Kududa ei taha.
Laulu kirjutada ei julge.
Pille mängida...ei julge kah.
Raamatuid lugeda ei taha.
Kedagi näha ei taha.
Muidu meisterdada ei viitsi.
Joonistada ei julge, lausa fyysiline hirm on.
Lihtsalt jõllitan.
Vahin vaikides.
Loen, mida inimesed teevad.
Olen vakka nagu kogu elu on oldud.
Yksikute hõisete aeg on ymber.
Tulevad hallaööd, kuud ja aastad.
Ja kuskil ja kellelgi jätkub soe suvi.

Õõvastavaid kaadreid minu ööelust

Lamasklen ja yritan internetti läbi lugeda. Uni ei tule. Korraga ronib mu kõhu peale Egiptuse Nuhtlus. Ta on petlikult pehme ja salalikult sile. Tegu on suure purustusjõuga isendiga ja tema karakteri jäädvustamisega nunnu lemmikloomana jääb hätta isegi supertark nutiseade, kelle soovitused "Kass. Leidke oma lemmikloomast enneolematuid vaateid" või midagi sarnast, on ilmselt mõeldud mingi teise loomaliigi tarbeks. Fotoka silm tabab yksnes õõvastavaid kaadreid graafiliselt ilmekast kiskjast, kelle suu on suurem kui tema pea ja kelle vurrudega saaks tappa raudryytli.
See loomake saab minu võitluskaaslaseks igaveses vaenus näljaste näriliste ja meie, kelle kappides on jahu, vahel. Vilgas ja tegutsemishimuline noorloom on hiljem tubli hiirepyydja. Maamajapidamises on see väga tähtis.
Tegelikult on Egiptuse Nuhtlust 2 isendit. Teine on tumehall ja praegu nähtamatu. Koos laamendades, khm, mängides, nende purustusjõud neljakordistub ja siis hoitagu oma piip, prillid, juhtmed ja sokistamata varbad.
Kuna meil on muuhulgas ka rebased, siis elab nimetet kooslus rangel toarežiimil. Ei mingit põnevat õues hulkumist ega erutavat kanade kiusamist. Mängite toas, närite viisakalt pererahva krookse, ribastate kardinaid ja ootate talviseid hiiri.

Suvi kypseb

Ja tyseneb tasakesi sygiseks. Mu ränk, lootusetu ja töörohke armastus korvõieliste vastu on sel suvel ohtralt tasutud - just meie tee ääres oli talinisu põllus lilleriba, esihoovi murus suve esimesel poolel suur karikakralaik, praegu aga graatsiliselt hõljuv hunditubakapilv, ja lillepeenardes, mis, tõsi kyll, rohtuma kipuvad, on suve lõpp siilikybarate päralt. Esimene, kollane, on miskine päevakybar. Uskumatult elujõuline isend, talle peab hakkama ruumi juurde tegema.
Andku hea lugeja mulle andeks, pärast heinaniitjaga mässerdatud tööpäeva ei viitsi ma enam oma pea-nimelises prygikastis tuhnida kybarate sordinimesid. Mul on umbes 7 sorti ja liiki, mis ostmise ajal olid väikesed armetud tutikesed, mida oli lihtne teiste taimede vahele torkida, aga praegu on need teised taimed samuti parajalt kohevateks kapsasteks kasvanud.  Annaks Aiahullude Jumalanna mulle vähem väsimust aias fotostamise eesmärgil ringi roomata, sest muude tööde ja krooniline tõbine olemise vahelt kipub ilu otsimiseks ilupildi eesmärgil aega, pauerit või tahtmist (või siis kõiki korraga) puudu jääma. Ja pildistamiseks parajat ilma tahaks ka - liiga valge ajab värvid valeks, liiga pime aga on lihtsalt liiga pime. Muul ajal aga tulevad sellised sinisevõitu pildid, nagu juuresolevalt pildilt näha võib.

Vastuseks hyva lugeja kirjale

Pr M esitas umbes järgmise kysimuse: Kõrvitsad ei kasva, kevadest saadik on jama, ei tea, miks.
Vastus on järgmine: selle aasta kevad oli jama. Märts oli kylm, märg ja tuuline, nagu peab. Aprillis aga läks soojaks ja mõnedki taimed hakkasid ninasid kergitama. Aga mai teisel nädalal, kohe pärast kartulipanekut, läks kylmaks. Lõuna-Eestis oli 4-5 miinuskraadidega ööd ja päevad olid selle perioodi kohta kylmavõitu. Sel ajal olid luuviljalised õitsemist alustanud ja paljudes aedades ploomi-, kirsi- ja mõned õunapuusortide õied lihtsalt kylmusid ära. Ka mai algul tehtud kylvid said kannatada. Et hakkasid juba tõusma, aga siis tuli talv tagasi...
Mai lõpupoole ja juunis oli mitmel päeval harvaesinevalt kõrge UV-kiirguse tase. Arvan, et ma ei ole ainus, kelle arvates sel kevadel mitmel päeval oli valgus erilist või valet värvi - kuidagi hõbedasem või valgem, kui muidu. Selle tulemuseks on paljudel taimedel, nt valgekirjudel rohttaimedel, kõigil hostadel, niigi päikeseõrnadel elupuu sortidel (kollaste ja valgekirjude okstega) jt päikesepõletus. Juunis ja juulis olid vaheldumisi kuuma-ja kylmalained, mis avamaakurkide, -kõrvitsate jt soojalembide kasvu pidurdasid. Praegu, augusti keskpaiku, on päev kyll veel soe, 22 ° ringis, aga öösiti on heal juhul 9...10° C sooja ja soojalembidele selline asi ei meeldi, KOGU ööpäev peab pealt 20 olema. Minul kõrvitsid ja kurgid kyll kasvavad, aga peale haljasmassi muud eriti ei paista. Aga see-eest on hea kyyslaugu- ja piparmyndiaasta.
Imelik suvi.

Konna perspektiiv

"Leidsid ka aega meie sekka kepsutama tulla. Ole tänatud juunis ja juulis lammavilla pesuveega kastmast, aga nyyd tahaks jälle midagi maitsvat. Ja võta need lihtsalt lolakad laiskvorstid ära, kes ise ei viitsi pysti seista ja meie varsi mööda ronivad!"

Juulikuus sokk on villane

Suvi või asi. Liigesed valutavad ja närvid ajavad pilli, pidev õhurõhu kõikumine paneb su seinaääri mööda roomama, ykski töö ei edene, elu ei taha kohe yldse veereda.  Aed on vett täis, tööriistu on vihmahoogude vahel paarikymneks minutiks välja tõsta suht mõttetu. Taimed kyll on sooja vihmaga rahul, paraku on rahul ka ohakad ja nende sõbrad. Ainsad, kes asja yle rõõmustavad, on igasugu satikad ja mutukad, keda jätkub sõna otseses mõttes igale poole.

Viisin murutraktori ja väiksema Stihli-sae venna juurde remonti. Doktoriväärse kogemusega vend ytles, et mitu juppi tuleb välja vahetada. Juppe saab poest ja mõni tuleb Aamerika-maalt tellida, mis karoovaviiruse tõttu võtab palju kauem aega, ehk sel suvel tuleb leppida väiksemate massinate ebamugavustega. Lastel on puberteet ja mees on loll. 

Selle peale ma koon.

Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.

P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.