Puud & maad

Nii, nagu mingil põhjusel ehmatades Aednik hommiql voodist välja kargab, nii on sel kevadel loodus, ning aedniq armas Aed usqmatu kiirusega muutunud porisest kõrretandrist kelmikate, paljuvärviliste lehekestega noorex rohelusex. Mu aias puhkevad väga imelised asjad, mille nägemisest täpselt aasta tagasi enam õrna mälestustki pole.
Praegu on mul jälle rõõm olla vastsyndinud lapse ema. Et probleemid tervisega hakkasid juba eelmise suve poole peal & aed jäi hooletusse, siis on peenrad võililli täis, vääntaimed nõuavad ymberistutamist ning juhusliqlt paiknevad seemiqd (et eraldi peenart ei viicinud teha, siis kylvan koju toodud pysilillede ning puude-põõsaste seemned lillepeenarde vabadele kohtadele) peab samuti kiirelt potistama.
Hekkide istutamise raske töö on unustatud. Nyyd tuleb pead murda järgmiste kysimustega: kas mitmerindelise istutuse puud jätta kohale, või kasvavad nad aja jooxul yxteisega liiga kokq, nii et olex parem suuremad vahed tekitada? Kas ning q palju pygada madalamate rinnete põõsaid & millisex qjundada elupuude ryhmad? Qst võtta raha, et lasta korraliq kruusapõhjaga hoov teha, qna praegune qnagine sygavalt mudane karjahoov ei kanna tehnikat ning on koledasti auklik?
Põnevaid kysimusi iseendale on mul veelgi, seoses vajadusega muuta qnagi odavalt, lakooniliselt & ruttu riigiasutusex ehitet majapidamise planeeringut nii, et hooned, haljastus & igasugu muud rajatised jätaxid yhce mulje ning töötaxid koos hästi. Mul läheb ikka veel meel mõrux, q mõtlen seda vähemalt 150-aastast, aga ilmselt veelgi vanemat maja varemasustanute yxkõixusele ning mõtlematusele, mis jättis lugupeetava vanakese alasti, vaid 1 sirelihekijupikesega lagedale väljale. Samas, q eestlastel hoolimata oma õhukesest koduqjundusest & pikast, juurtetust moonaka- & rendikohaajaloost hoolimata on tekkinud juba arvestatav hulk ilusaid, vanu aedu suurepärase, asjaliq & ergonoomilise planeeringuga.
On tore proovida vana head asja tööle saada, aga mu hinge kriibib 1 asi - vana, ajaloolise kylatee kadumine. Paarkend aastat tagasi ehitasid naaberkrundi kortermaja elaniqd suures ymberkorraldustuhinas ning vanade asjade vastu rumalat põlgust ilmutades TEE PEAle oma puuqri, ning seda teed, mis sõitis vanasti Kroonumaja e meie maja hoovist läbi, polnud enam. Jäi teine, mis qlgeb suure kaarega ning mõnedegi majade suhtes ebaoctarbekamalt q ajalooline tee. Mul on kahju seda öelda, aga qna naabrite romurallit & ebaväärikat, lõviosas purjus jalaqlgemist ei taha keegi oma hoovi, siis sulgesin ma selle tee kyla poolt lõpliqlt parasjagu pika, laia ning kõrge kiviktaimlaga, teiselt poolt aga pinnase täitmisega, mille tõttu sinna tekkis rohkem q poolemeetrine astang. Noh, tee on nyyd kinni, aga krunt on ikka qidagi lage, tyhi ning mõjub lõhutuna. Sellele muljele aitab kaasa ka asukoht kallaql. Viimase häda vastu aitab tõhusaimalt vaid läbimõeldud taimestamine, & seda olen usinasti ka teinud... paraq läheb veel aastaid, enne q saab rääkida varjurikkast aiast & töötavast haljastusest.
Tagasi lihcate rõõmude juurde. Soe ilm, soe vihm ning soe maapind teevad imesid. Kiiresti suvelilli & herneid kylvama ning umbrohtudega võitlema! Oo, umbrohud... midagigi kindlat siin muutuvas maailmas, ytles aednik & võttis kõbla.

tubane vaikelu

Tänase seisuga on sygis käes. Lõpux ometi. Käes on juba oktoobri keskkoht, aga meil on ainult paar korda hall maas olnud. VIhma on sadanud vähe, puud on veel lehes. Ning kui päike paistis, kannatas särgiväel õues tegutseda! Kuni yleeile alanud kohutava tormini, mis tõi meile tihedad vihmapilved Rootsimaalt. Aga mitte torm ja sygis ei tee mulle muret...
Augustis võttis minu niigi segane, kemikaalidega hästiloputatud organism kätte & lisas senisele veel yle 10 kilo, nii et hetkel oman harjumatut ballasti & pea 100-kilosena olen suht liiqmisvõimetu. Qna kogu eelnava elu olen olnud normkaalu ligidal, siis on praegu, 40 lisakiloga ikka väga imelik, harjumatu, lausa ärritav olla. Kes see jõuab, 40 kilo seljas, muru niita, peenraid-hekke hooldada, lilledega tegelda lisax vajalikele majapidamistöödele-remondile? Q isegi tavaline pesuriputamine, puude toomine, laste pesemine-riietamine, taimevarte lõikamine võtavad hinge kinni, siis tekib nõiaring - ylekaal väsitab ning teeb osa töid võimatux, aga ilma hoogsa liigutamiseta tykib ainevahetus jukerdama...
Noh, peab hakkama ennast hirmutama - aed tuleb KOHE, KOHE jõudvate kylmade jaox valmis seada, samuti lastetoa remont lõpetada - suur osa toalilledest ongi remondi ajal põgeniku seisuses & ootavad talvekorterisse toomist. Enne kui lumi tuleb...

Õuna syda...

Kas õuna sydant tunned sa?
...
Aastaid tagasi viskas keegi meie pea 100-aastase naabritädi aiast öiselt õunamaicmiselt tulles, rada viis yle veel meie poolt mitte asustatud vesise põllumaa - yhesõnaga, viskas maha näritud õuna. Varastamas käiakse ju suveõunu, et on head, magusad, saab kergesti kätte & ruttu minema! Ning, kuigi tollessamas aias on todasama rada pidi käinud kymned jalad ning õunasydameid pillutud arvata et mitmeidki, läx kasvama ning sai suurex ainult 1 puu...
See puu kannab juba 3ndat aastat, ning sel aastal jõudis puu tõelise majandustegevuseni - silma järgi 120 liitrit õunu, pooled olen ära korjanud. Tegu on mitte just väga varajase suvesordiga, maicva, mahlase õunaga, mille vili juba puu ocas läheb seest klaasjax ning lõigates hakkab mahl tilkuma. Seega tuleb aeg-ajalt puud raputamas käia ning viljad õigel ajal korjata, kuna ise alla sadades on need juba seest pruunikad...Hea moosiõun, muide, iseloomukas ning vyrcikas. Maasikas, virsik, arbuus, piparmynt, sidrun. Ilus, päikese käes punetav õun, mille viljalihagi roosatriibutab. Väidetavalt seemikutele omast kibedust pole, kuid märkimisväärne osa viljadest on kohati jahune - vilja jahusus kui ka mahlasus, lisax vilja suurus & kuju lubavad arvata, et sordi 1 vanem võis olla Valge Klaar, aga mis annab selle maice, imeilusa punase värvi ning kõva kesta, mis ei lase viljal ruttu rikneda ning lõhki minna, nagu teeb seda meie 1., tõenäoliselt 1940-tel maja kõrvale istutatud suveõunapuu?
Mul on ka mitu 2-l eelmisel suvel, õicva majanduse tingimustes, puukoolist toodud õunapuud, aga neil pole oma põnevat lugu, peale selle, et oscin nad siis, kui oma elu ainsal viisakalt maxtud töökohal käisin... ning abikaasale hoolimata tema tungivatest palvetest alkoholi ei ostnud... aga meie "isehakanud" õunapuu kohta on öelda veel mõndagi. -
Praegu, kui tegu on veel pisikese, kõige rohkem 10-aastase puuga, kõrgus nii 6m, võib öelda, et ta kasvab VÄGA kõrgex ning igasugune vormilõikamine saab sellise seemiku puhul olla ainult vormitäide - praegu, noorel puul, on oxte aastane juurdekasv keskmiselt 70 cm! Eelmistel aastatel harvendatud võras aga saavad juba lapsed ronida!
Millalgi tundsin muret, et 6 aastat tagasi alustatud aed ei näita mulle niipeagi oma võimsaid tyvesid & lopsakaid vilju. Õnnex on Loodus ise oma labidat liigutanud ning ootamisaja kaunistamisex yhte-teist valmis sättinud. Aitähh!

juba pohlad pihlapuus...

Minu nõgeste, tigude, tihaste, konnade & kassidega asustet aias on ka mõned kypse suveaja õistaimed. Need on lilled, mis vihjavad minu igavese tudengi sydamele, et kohe, kohe algab kool! Qigi mind tõenäoliselt ei lasta enam yhegi kooli uxest sisse... aga tunne jääb.
Lõhislehine pä..., noh, talujorjen kiigutab paduvihmas kooldunud kaeltel qldseid päid. Selle põõsa kõrval on veelgi ameeriklasi - punane siilikybar, paar hiljaidanenud mahorkatubakataime, jorjenid, potitomat-bonsai (noh, teod on kõik lehed ära söönud) ning muud metsiqd yksteise sisse kasvanud hullud kylvid - tõrvikliiliad, päevaliiliate seemiqd, erinevad sibulalised, kassinaeri visad võsud.
Lapsed saan selle õppeaasta algul kooli-lasteaeda saata uhke heleroosa gladiooliõiega. - Peen õilmitseja, mida ma omaenda koolilapsepõlves mahajäetud koera kurbusega imetlesin, sest teistel oli ja minul ei olnud. Enamasti kulgesid kooliõed kylateid mööda koolimaja poole punaste, harvemini ka roosade kuremõõgaõitega... ning minul oli väike kimp astreid, mida vahest kevadel linnast toodud taimedest suure tylinaga, et segab lehmapidamist, kooli alguseks kasvatati... või naabrite juurest mõned õied toodi, et poleks jama nendega... OK, OK. Tagasi olevikq. Täna on minu peenardel valge-roosakirju ning ylitume lilla gladioolisort. Imeilusad, uhked. Kahju ainult, et see ime ei lõhna - minu silmis on lõhna puudumine miinuspunkt lillele... Gladiooli imelised õiemõõgad on sygise kauneim osa. Eriti lahedad on gladioolid aedmaasikate ning murulaugu kõrval, need lihtsad, madalad, söödavad taimed lausa tõstavad lopsakalt õitseva taime ilu troonile enda kohal!
Meil on pirniuputus. Ei, noored puud Miku & Pepi veel ei kanna nii tublisti. Tegu on pisikeste, suuresti kivirakku täis roheliste mummudega iidvanade puude ocast, millest ainult väike osa syya kõlbab. Ehk õnnestub mõnigi purk kompotti teha, loomulikult koos arooniaga, et olex ilusam!

bensoe või benjamin?

Armastan viigilisi - ilus kuju, meeldiv materjal, aga.
Mul pole viigipuudega trehvanud - kyll on lapsed ja kassid pisikese bensoe-viigipuu kummuli keeranud, kyll on kirju kummipuuke katki lõigutud ning surnud... havisaba "Laurentii" oli selles suhtes teisest puust, tõeline ellujääja... aga praegu elab pisikene roheline b-viigipuu aknalaual soojalembeste orhideevarte kaitsvas varjus, aga veidi suurem valge-roheliste ebakorrapäraste lehtedega b-viigipuu, samuti teiste õue mitte soovivate toataimede põõsasse peidetuna vajab ylekontrollimist, ega kassid jälle just SEDA taime kummuli pole pööranud... pr Lillekasvataja on kirjutanud kasside laastavast mõjust siseaiandusele ning tema uurimused vastavad tõele täielikult ning ammendavalt.
Aga siiski - misasi on bensoe? Või kas bensoe-vaik ning piibli-Benjamin on omavahel seotud? Millega on b-viigipuu selle nime ära teeninud?

roosa pilveke

Seletamatu tõmme sunnib mind aeg-ajalt vastu võtma imelikke ocuseid & ostma dermatiinist jalanõude ning kanakondimassist vorsti asemel kummalist lõunamaist mittesöödavat haljasmassi. Praegu, kui paar nädalat on veel julgesti võimalik oma rändtaimede parve õues pidada, on kõik OK. Mitte miski pole taimele sama hea kui värske vihmavesi ning tõeline taevavalgus natukese päikesega!

On ka mõned friigid, mis tahavad sooja tuba, lauspäikest (kõrbekaktused) ning ohtrat akvaariumivett, nt purpur-setkreaasea, see on juudihabeme priske sugulane, ning ka juudihabemed ise, mis kyll nii päikeselembesed pole... ka viirpelargooniumide kirju kamp ei taha märga põhjala suve - õied hakkavad mädanema, teod ryndavad. See-eest fuxia naudib õuesuve väga! Muide, osad orhideed - onciidiumid, kambriad, väärisdendroobiumid, askocendad, epidendrumid ja cymbiidiumid kasvavad õues maja kirdekyljel päris mõnuga (meie maja on NS-telje suhtes mingi 45-se nurga all, kirde-edela teljega, st maja lõunakylg on tegelikult edelakylg). Muidugi, sage lausvihm ja sipelgad tulex eemal hoida... enne taimede tuppakolimist saab veel entomoloogiat näha!

Erinevalt Ascocendade vikerkaarest, mis oli internetist pyytud (vabandan, et viisin käpasõbrad nonde hinnaliste kalliskividega exiteele kui ise oman ainult 2 sinist), olen hetkel 2 oncidium-hybriidi õnnelik omanik, roosaim neist pildil (onc. Sherry Lady) ning teine muidu "tavaline kollane". Ehkki roosad õied on tänasex juba maha pudisenud, rõõmustab mind taimede lopsakas kasv & elujõud. Tuleval aastal jälle!

Kruusaaiad

On mitmesaja aasta vanused kultuurmaad, millel aga mingid kultuurid eriti kasvada pole tahtnud. Lambaid ja lehmi on seal karjatatud, kartuleid kasvatatud, võetud hõredat heina, ennevanasti ehk oli mõisaherra nõudmisel mingeid nässakaid teraviljasid...

Praegu on seal looduslikud lillepeenrad. Hektarite kaupa. Liblikate, põrnikate, mesilaste lõhnav paradiis. Karikakrad, härjasilmad, äiatarid, puju liigid, ohaka liigid, nõiahambad, ristikud, lutsernid, kivirikkude liigid, madarad ja maranad, vägiheinad, hanejalad jne. jne. Varjulisemas kohas suurte mändide all kasvab kõrreliste, kellukate, sammalde, samblike jne jne vahel metsmaasikaid.

Lähed veel paarsada meetrit edasi ja metsaserval võib leida orhideesid - rohekasvalgete õitega käoraamatud valvavad hoopis isemoodi kooslusi.

Imeline. Mitte müüdav.