õhtane lugu

Täna jälle.

Ma teen praegu põmst kevadisi töid, lahendan igasugu hunnikuid ja iga paari päeva järel panen lõkke yles. Täna läks pikemalt, sest Pätsu-aegne kyyniuks ja Kuperjanovi tagumikujäljega laudaukse piit koos Luteri tehasest pärit laua koitanud kehaosadega, halumasina- ja puuriidaaluste prahist kõnelemata, põlesid päris kaua. Alles kellu 10 õhtul sain tuppa nina soojendama tulla.

Mõlgutlen sellest,  et aprillis juhtunud Põrguskäik, millest paranemise järel ma ei ole enam endine, tahab asjatundlikumat lähenemist. Olen ennast käepäraste vahenditega lappinud, taastusravinud ja yles ehitanud,  aga endiseks enam ei saa, mitmed asjad on ja jäävad katki. Kogu maailm on nagu klaasist seina taga, mõtted ja sõnad tulevad teistest kohtadest kui varem ja kere töötab ka natuke teistmoodi. Ma ei ole sellega ära harjunud ja ei harju kunagi. Mõnikord tabab mind sygav õudus selle ees, et ma olen justkui võõras, katkises kehas, ja et see teeb ka mu mõtlemise aeglaseks ja vatiseks, tunded on tuimad ja tunduvad masendavalt mõttetud, ma ei suuda seda võõrast iseennast kuidagi keerukamaid töid tegema sundida, selle kõige protsessimine on kuramuse väsitav, ja ma jään sellesse vanglasse igaveseks. Siis tuletan endale meelde, et see on ainult tunne, et 99% minust on alles, praegu oleks tark natuke puhata ja siis teha midagi toredat. Näiteks lõket.