Eelmise postituse jätkuks - mul ei ole kehadysmorfia, mitte ykski spetsialist pole seda uurinud ega diagnoosinud, kuigi uuritud ja diagnoositud on muid asju, sest seaduse järgi peab kodanikku vajadusel aitama, vähemasti vormiliselt. Ma OLENGI pinges, kange, vanadest vigastustest kõver ja jäle eluvorm, sellega ei tehtagi midagi, nii lihtsalt on, lepi ometigi. Aga pole hullu, alati saab armutu publiku eest peidus olla ja kui ikka hädasti vaja, siis panna endale ymber kehakatted, mis puudutavad tugevalt pealtnägijate kunstimeelt või moenärvi ning ei lase nende epidemioloogilistel tungidel tärgata ja vigast varest yle ääre tõugata. Mul kulus terve elu, 50 aastat, et lõpuks ometi omaenda vajadusi isegi kõige lihtsama osas, nagu toit, sobivad riided ja uni, nägema õppida, enne veel hulk aastaid võimlemist, et oma olemasoluga leppida, et end isegi kaitsta tohtida, ja endale yldse midagi lubada, mõnikordisegimidagi ilusat, ja selle viljad on magusad.
Uvitav, et ma sellest kirjutan, onju.
Teised inimesed näevad ainult seda, mida mul pole, ja mis ma ei ole, aga nad ei tea, mis selle sees on, mis hinnaga see on tulnud ja mida selle jalulhoidmine nõuab. Viimased aastad ei puutu ma inimestega kuigi tihti kokku ja tundub, et see on tervisele kasulik. Eeslinaha-muinasjutu õnnelikku lõppu päriselus ei eksisteeri ja pahatahtlikus seltskonnas pideva enda eest seismise energiakulu on suurem kui selle kasutegur, elust enesest õppinud loom jääb oma armsasse võpsikusse ja seega lugegem lugu lõppenuks. Ma tean asju ja sellest piisab. Lõpuks ometi. Jäänud on veel ainult iseendale kirjutamine, Muhv, nõudmiseni.
