Lihtsalt pajajuttu

Pliit ajab suitsu sisse. Ja mu tänast supitegu on vallatud roosakirjud päikesejänkud vaatama tulnud, hõljutlevad julgelt oma õrnu hännakesi kohe mu põrgupalava moosikatla kohal. Ajaloo huvides olgu mainitud, et moosi pole see pajake oma elus veel näinud, kyll aga keetnud vett ja loonud värvipurust ning lõngadest tumedaid suppe. Lisaks mikromajanduslik tõik, et ma lihtsalt ei raatsi kantmeetrite kaupa oksi niisama taevasse lennutada, lõkkes tekkivast soojusest tahan osagi kinni pyyda ja patta pista.

Tavaline lugu

Et kui ma yle paari päeva kasvukasse jõuan, on tomatid jõudnud endile välgukiirusel uued kylgvõrsed kasvatada, selmet jahedaid öid, madalamat päikesekaart ja karmi talve paratamatut lähenemist tunnetada, ja normaalse taimena viljad enne surma ruttu valmis kypsetada.

Ja tomatipadriku kohal päevitavad sellised eluvormid, millel niigi palju aruraasu pole, et igaks juhuks kylgvõrseid kasvatada, mille toel mullast rohkem vitamiine imeda. Ega ma seda neilt looda ka, nende töö on olla lihtsalt ilus.

Järve põhjast

Suve viimane kolmandik on käes. Valged ööd, mida ma härdalt ja hullunult armastan,  on otsa saamas. Ja Atlandilt tuleb juba sygise niisket hingust, see kobrutab taevas nagu kiirustav lambakari ja hetkiti on kogu maailm tiheda ja tinaraske veekardina all maadligi surutud. Ma olen siis kange ja kohmakas merepõhjaloom, kelle seljaaju kyll mäletab iidset soojas vees ulpimise mõnu, aga mitte seda, kuidas oli inimeste ehitatud maailmas keerukaid sõnamustreid punuda ja liikuda nende loodud peegelduste jälgedes. Miskipärast aga ei taha ma seda tagasi, tormi käes läbimärjaks pekstud olla või nõrkemiseni mullaga mängida tundub iga kell ohutum ja usaldusväärsem. Nad on kyll hingeta loodusjõud, kuid on alati minuga ja alati samad vanad head, nad ei jäta mind isegi unedes kunagi maha.

Ja taeval on mulle tihti midagi põnevat öelda.