30 aprill 2023

Retro ja perspektiiv

Nagu ma kunagi ytsin, tegelen iga jumala päev siin arenemise, paranemise ja muutumisega. Mõni päev on nii ja naa, mõni on raske ja kole,  aga mõni on päris normaalne. Ma umbes tean, milliseid puudujääke ja auke on vaja lappida, aga täit ettekujutust pole, sest mul pole kunagi normaalset elu ega kodu olnud, nii mõnigi koht tundub ka ajus täiesti puudu olevat. Tänu kleepvalgu mahajätmisele ja hypikuravumile (vastikud kõrvaltoimed ja teiste rohtidega sobitamise jätame praegu kõrvale) on veidi taastunud mu mälu ja analyysivõime ja see asetab põmst kõik uude valgusse. Näen olukorra auke ja puudusi, aga ka võimalusi ja tugevusi. Vaatan eemalt, kuidas teised inimesed asju lahendavad, ja proovin saadud teadmisi oma oludele kohandada. Selge see, et väljastpoolt vaadata ja vanas eas midagi õppida on 1 asi, aga millegi sees kasvada ja saada piisavalt aega kogeda ja justkui iseenesest omandada kõiki peensusi hoopis teine, aga Kohanemine on mu teine nimi ja Leiutamine kolmas. Mis siis, et viltu, veidralt ja valesti, aga lugematud katsed on näidanud, et mateeria liigub, kui seda liigutada, ja vaim paraneb, kui selle eest hoolitseda, ja mõnikord ongi tähtis ainult kerge liigutamine, et elusolemise tunne pysiks. Sest kui sa ei tunne enam midagi peale surmväsimuse, ei jaksa enam ise liikuda ja asjadki kukuvad käest, on päris jama.
Praegu ongi teemaks mitu aastat tagasi pooleli jäänud ja käest kukkunud tööde juurde tagasipöördumine ja selleks vajalike oskuste uuesti elluäratamine. Ma ju oskan ja tean seda kõike, lihtsalt vahepeal olin põmst elav surnu. Nii mõnigi kord aga on tunne, et olen ärganud 100 aastat kestnud unest, aga vahepeal on kõik mu ymber muutunud, kõik armsad inimesed ja kohad on igaveseks kadunud ja kõik uus on õudne ja harjumatu, ma olengi täiesti yksi maailmas.  Siis võtan kiiresti mõne koledama töö ette, et sellest painajast pääseda. Ja keskendun rõõmule, et ma jõuan kõndida! jaksan pysti seista! suudan isegi peale lõunat midagi teha! Kui mitte paremaks, siis vähemalt korda! Ja ei mingit minevikku!
Oma vanast, kuni eelmise suve minust ei taha ma midagi teada, isegi sellele mõtlemine tekitab tahtmise peadpidi diivani alla pugeda ja sinna jäädagi. Mul on selle pärast kogu aeg s1ttakanti piinlik olla, nii et ma ei suhtle sygisest enam mitte kellegagi, kes elab lähemal kui 100 km ja on seda vana mind näinud.  Ma loodan, et inimesed on oma eludega piisavalt hõivatud ja elud pakuvad neile kyllalt, et tyytuid ja vastikuid nähtusi ja inimesi oma elus unustada. 
Ennast lõpuks ometi käima saanud kevad on piisavalt ilus ja tekitab lootusi, et äkki kõik siinmaailmas ikka ei jää nii koledaks ja äkki midagi ikka annab paremaks teha, või midagi läheb koguni imeliselt ja iseenesest. Näiteks, ööpäeva tuleb u 10 tundi juurde. Ja ideaalselt jalas istuvaid saapaid oleks ka rohkem vaja, yhed lemmarid on väga ära väsinud, aga uuemate, raskete jäiga tallaga saabastega ei jõua isegi näruse 24-tunnise ööpäeva tingimustes väga lendlev ingel olla. 

3 kommentaari:

Lendav ütles ...

Head töösaapad on kulda väärt. Mis jalanr sul on?

Lendav ütles ...

See pole sulle kindlasti mingi uudis, aga ma lisan igaks juhuks juurde, et häid kergeid tööjalanõusid tasub teinekord otsida matkajalatsite hulgast. Neil ei ole küll rauast nina, aga vastupidavus, mõningane veekindlus ja KERGUS on olemas. Minu vastuvaidlematu lemmik juba aastaid on Salomoni matkatossud, olen neid ostnud osta.ee-st kasutatuna ja siis 5-6-7 aastat tööd teinud, enne kui on vaja järgmised Salomonid jalga tõmmata. Ainult et järgmisi sobivaid leida ei olegi nii lihtne, teinekord tuleb mitu korda jahil käia, enne kui leian.

Ps. Kas sa eelistad igal aastaajal pigem saapaid kui tosse? St pahkluu ka kaitstud?

mustkaaren ütles ...

Mul on tglt u 4 paari erinevate tootjate matkajalatseid ja kollektsioon kummareid, mida saab erinevate sokkidega täpselt jalga istutada, sest erineva kujuga saapad, aga ilmnes 1 uus häda: sokid käivad jalas ringi ja saapad hakkavad raskel maastikul ronides loksuma, olenemata saapa mudelist. Põlvini Nokia kummarid (Sest teiste tootjate pvc-kummik on jäik, libe ja rabe) või matkasaapad, kõigil sama häda. Mu jalad on kõhnemaks jäänud ja nyyd tuleb täiesti uut moodi saapaid kandma õppida. Aga pole hullu, sest lastest jääb praegu täpselt õige numbriga saapaid yle ja suureksjäänud saapasse läheb villasokk.
Saapa mudeli eelistus oleneb rohkem töö iseloomust kui aastaajast tglt. Kõige tähtsam on, et torkiv sodi soki sisse ei pääse!