Aju augud

Tegin lapsele kooli jaoks ykspäev yhe sygiseteemalise luulutuse. Õhtune aeg, ravumid juba võetud ja silmake und täis, laps tuleb suure murega, et ei oska laulu teha, emme, aita. Emme keerab ennast kirjutamiseks kõhuli, vaatab yhe silmaga paberit ja teise silmaga öökapil, ee, basskitarri kombovõimul asetsevat raamatuhunnikut ja teatab: Minu isiklikul ajul on tööpäev läbi, nyyd teeme Ott Arderit. St panen kirja ja peksan värsimõõtu iga esimese mõtte, mis pähe tuleb. Nii saab ka tehtud. Protsess näeb välja nii, et panen kirja 2 rida, ajutöö seiskub ja silm vajub kinni. Laps muutub rahutuks ja nõuab kirjatööd. Kirjutan veel 1 rea ja hakkan sellele sobivat paarisriimi leiutama, aga poole peal jään magama. Laps ajab mu jälle yles. Siis avastan, et vaja on parandada. Parandan yhe rea värsi ära ja pean teist riimipaari ka kõbima. /Protsess kordub veel yhe salmi jagu./ Pärast mõningast mässamist loen asja 2 eri hääletooniga ette ja me otsustame, et käib kyll, liiga hea ei tohi ka olla.
…..
Lehed hakkavad värvuma puudel
Juba teravad hambad on tuulel
Taevas on pilved ja tee peal lombid,
kummikud jalas, neis tujutult longid

Kolletuv muru on hommikul härmas
Linnud su pea kohal rivis ja parves
Lendavad ära, sest nemadki teavad -
Sygiste järel on alati talved

Järgmisel päeval tuli lapse klassijuhataja juttu vestma ja muuhulgas ytles, et laps kirjutas toreda luuletuse. Ma kardan, et ta on mu veidrate hobidega rohkem kursis kui võiks arvata.
…..
Täna hommikul istusin kohvitoobiga maha, et panen yhe maru hea värsi kirja. Panin youtubest sobiva instrumentaalmuusika, avasin kirjutusprogrammi ja avastasin, et laul on kadunud nagu ämblik tuules. Jälle.