Mis siin ikka pikalt.

Yhel pildil on mariõunapuu, ostetud 11 a tagasi nimetuna ja pandud yhte ritta koos ungari sireli vitsakestega. Nyyd tahaks selle õunaka kolida kuskile avarasse ja kaunisse kohta, sest tal on kogu aasta ilus ja armas olek. Kevadel õied, suvel lehed, sygisel marjad ja linnukesed, talvel ymar võra.
Sellel teisel, mis ei ole see yks, on eelviimane syletäis kõdupuitu, mis ehituseks ega renoveerimiseks ei kõlba, aga see-eest lausa jumalikult sobib ahju panna. Olen seda 14x8,5 kanti puitu sorteerinud, puhastanud, lõiganud ja jaotanud ja muidu närinud päris pikalt ja on meeldiv teatada, et lõpp paistab.
Eile viis tõbras metsast salaja ära yhe mu armsa kalkuni. Allesjäänu on kurb, öelge veel, et loomad-linnud on rumalad, neil pole tundeid ega mälu.
Täna tõestasin ma praktilise katse abil kuuldust, et sisepõlemismootor muude vedelike kui bensiiniga ei taha töötada. Kallasin trimmerisse yhest helesinisest kanistrist ja proovisin masinat tykk aega käima tõmmata, ei läinud. Siis mõtlesin ajaviiteks puid lõigata ja kallasin sae paagi ka täis. Sae ketiviili otsides nägin riiulil õige kirjaga kankut ja kohe oligi selge, mis on niidumasina rikke põhjuseks. Kallasin masinate paakidest klaasipesuvedeliku välja ja olen õnnelik, et vähemalt sae karpat ja kytusefiltreid seda helvestega asja täis ei lasknud.
Aga tavalisel muruniitjal on loll vidin, mis ei lase soojaksläinud mootorit enam käivitada, juhul, kui see mätta otsas takerdudes välja surra otsustab.
Tuleb pöörduda yhe bändigaraaži pidava spetsialisti poole.
Sel nädalal olen kitarre mänginud ehk ainult 20 minutit ja lauludest on valmis pool salmi ja 1 refrään.
Ketramist on ka olnud. Vokid on nagu palveveskid.