Sepsis keksis ja peksis kepiga skepsist.

Mu ajukene tahab häid ja ilusaid mõtteid mõelda, sest elujärg on enneolematult hea ja turvaline, rahulik ja muretu, aga keha arvab asjast midagi muud ja põgeneb igasugu valude ja krampide udukardina taha. Ma kujutan ette, et kui mõned kaaskodanikega seotud probleemid lahenduse leiavad, saan ma peaaegu otsekohe peaaegu terveks. Aga kaaskodanikel on meeldiv ja mugav naisi oma ebaõnnes ja yldse maailma hädades syydistada ja vastavalt võimalustele kättemaksuks probleeme tekitada.
Yks korralik ja põhjalik elustiilimuutus kuluks ära. Yyrikorterisse koos lastega ja miinimumpalgalise ameti peale, kusjuures mu aastatepikkused kulutused ja töö, pillid, masinad ja hobid tuleb ellujäämise nimel peenrahaks vahetada ning loomad maha jätta, see ei ole päris 21. sajandile kohane äri. Aga praeguses olukorras, kus mul hoolimata tehtud kulutustest pole juba pikemat aega päevasel ajal liikumisvõimalustki, mitmed kinnistut puutuvad asjad on pikemat aega rumalatel ettekäänetel ripakil, see aga takistab normaalset tegutsemist, ning terve rida pere asju on ajamata ja asjad lähevad aina hullemaks, on juba häirekelli tööle panev näitaja. Jah, ma pean kena ja viisakas olema. Jah, ma ei tohi meesterahvaid ärritada oma tyhjade tujudega. Jah, ma pean ise tublim ja töökam olema. Jms. klassikaline joru. Nii erikuramuse raske on, ma ei taha tulevikule isegi mõelda. Aga ykskord tuleb ikka otsustada ja tegutsema asuda, sest lastele jätab raisatud aeg oma jälje. Huvitav, kas see on viisakas lahendus, kui ma ise lahkun ja jätan kõik hyved ja mõnusused teistele. Et maailm saab kohe paremaks ja rahulikumaks ja kõik pikalt ripakil olnud ja muidu keerukad asjad saavad ilma minu segamiseta korda. Seda on nii mõnigi inimene öelnud ja proovitud on ka teoks teha, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks tuleb lõpuks ometi astuma hakata, siia olen ma liiga kauaks häid inimesi tylitama jäänud.