22 veebruar 2016

Räme retrolaks 2

Jõgeva punkbänd nimega Saast kasutas seda kaustikut mingil esinemisel, sellepärast see ongi nö lauluraamatuna vormistatud. Nimetatud Saasta esipunkar oli mu toonase sõbranna sõbranna peika. Ma olin siis just alustanud enda ravumist 20 aastat kestnud õudustest, olin veel väga arg, rumal, katkine ja sigatagasihoidlik. Loomulikult ka kole, puruvaene ja kiiksuga, ja minuga ei olnud äge käia, aga kuna kirjutasin naljakaid luuletusi ja oskasin kitarril natuke koperdada, siis sobisin paari seltskonda kylalisartistiks. 1998 syndis mul lapsuke, kelle isa aga leidis, et ma olen nii kole, et minuga suhtlemiseks tuleb rakendada fyysilist vägivalda. Pärast esimest katset mind kägistada kandsin ta inimesena maha. Järgmiseks pereloomiseks läks umbes 4 aastat hiljem, aga see on juba uus lugu.
Yks minu põhiolemust määravaid kiikse, nimelt kehamälusse pekstud ja piinatud vajadus olla võimalikult nähtamatu, aga hoidis mind kõvasti kinni, nii et oma loominguga ma kuhugi mujale ei roninud. Muide, kui muud traumad ja paljud kiiksud on pärast pikka ravi kadunud, siis nähtamatu olen ma ometi edasi. Tean ähmaselt, et see ei ole päris õige asi, aga kahjuks on see hoolimata kõigist teistest isikuomadustest ja võimetest minu koostisosa nr 1. Aga siin plogis, oma virtuaalkodus, võib sellest rääkida, ehk on sest millalgi mingit kasu.


Teine pilt on umbes 3-aastase lapse joonistus, neid on ka selles, khm, käsikirjas päris mitu.
Omaette teema on, kas ma tahan seda kaustikut alles hoida. Liiga vastuoluline aeg ja valusad valikud, praegu on elu palju rahulikum ja mitmeid võimalusi, v.a. Möödunud Noorus, on enneolematult palju. Vajan rahu ja kindlustunnet, väga.

Kommentaare ei ole: