16 veebruar 2016

Ema nõgesed

Need on taimed, mida ema suurest taimearmastusest iga suve algul kasvama paneb, aga siis jäävad nad yle ja see on traditsiooniline sõimuteema olukorras, kus muid sõimuteemasid ei ole kohe kiiresti võtta. Ja kui neid nõgeseid on saanud paljuvõitu, siis ulatan ma oma abistava käe ja võtan mõned endale, sest mul kipuvad igal talvel mõned sama sorti taimed ootamatult ära kylmuma. Ja nii on kõigil kasulik.
Yhes eelmises postis mõlgutlesin kolimise mõtteid, aga nyyd tuleb yks suur aga.
Härra omanik ei taha oma varast loobuda, aga mina ei taha ka oma varast loobuda. Mul on seda kogunenud nii palju, et kolimine tuleb kõne alla ainult sama suure valduse puhul, oma riistu ega ehitusmaterjale, tyhjale krundile istutatud hekkidest ja muust aiavärgist rääkimata, ma joodikutele laiali tassida mingil juhul ei jäta. Saab olema põnev, kuidas lahendada yletamatud väärtuskonfliktid inimesega, kelle panus majapidamisse on olnud yldiselt ja väheste eranditega suuline ja seda ka yldiselt destruktiivset laadi.
Kes tahab tegutseda, leiab alati võimaluse. Kes ei taha, sellel on alati põhjendused võtta. Kahju, et neid viimaseid, eriti kui need tulevad traditsiooniliselt meessoost isiku suust, peetakse kaalukamaks ja otsustavaks ja niimoodi kuni riigi ja ametiasutuste kõrgeimate tippudeni välja. Kontrollitud.


Et lõpetada pessimistlik post dopinguga, pöördume tagasi ema nõgeste teema juurde. Yhel pildil on talviselt väljaveninud fuksia ja viirpelargoonitutsakas, teisel aga indiaani-piparrohi. Täna on yle mitme kuu korralik päikeseline päev ja kõik elus tunneb sellest rõõmu. Ma paranesin 3-4 päeva eest mingist vastikust haigusest, mis algas kuu aega tagasi jubeda peavalu, köha ja nohuga, läks edasi torudesse ja tegi nõrgaks, nii et pystiseismine, hingamine ja mõtlemine yhekorraga oli võimatu ylesanne. Kyll on hea teguvõimas olla ja omaenda jalgel seista, kohe algab ju aia- ja ehitushooaeg. Päike, paista ikka me pääle.
P.s. Yhed väga pikkade juhtmetega taimed on veel kevadise meeleolu saavutanud, nimelt ontsiidiumid. Nad taluvad päris palju, aga mitte pidevat ymbertõstmist. See isend siin on tänulik, et teda yle 2 aasta lasti samas kohas rippuda.

Kommentaare ei ole: