09 detsember 2017

Täiesti kohatu

Praegu on väike sulaperiood, mis imekaunist lumest pehme porikaramelli tegi, aga see pilt on väärt 1000 sõna. Ja nagunii on ylehomme jälle kylm ja lumi.

Ma ei ela kyll riigipiiri ääres, aga piiripealse tunne on. Naha vahel kiheleb, et peaks tegema jao tisleritöid, st asendama kiirelt paar eriti hullus seisus akent, peaks ära lõikama viimse nutsaka mädapuitu, peaks kirjutama mõned laulud ja õppima korralikku saadet otsast lõpuni maha mängima. Aga valutav kere ytleb, et kõigepealt pese pesu, käruta kyttepuud sisse, pyhi põrand, ja siis alles vaatame, kas sa veel yldse midagi tahad. Ma olen leebe ja lahke inimene ja ei tahagi, sest soe tuba ja puhas kyljealune on asjad nr 1, kui peab piiratud jõuvarusid jagama.
Ei ole see niisama mingi põletik vms, vaid osalt kindlasti depressioon, kes ravumilt tappa sai, on peitu pugenud ja asunud õõnestustööd tegema kere kallal. Ma võin kujutleda ja kõigile rääkida, et lendan, aga ometi tatsan madalal maa peal, sest aastad on teinud oma töö. Ja minu paistes lõust annab kaaskodanikele teada: "Ah, mis tast muud oodata oligi." Hea vähemalt, et neid kaaskodanikke on vähe ja nendega kokku puutumiseks peab tyki maad maha sõitma.

06 detsember 2017

Holmstrup sai vastu pead

Eile õhtul algas jõulumuinasjutt. St korralik lumi tuli maha lisaks olemasolevale muidu lumele. Kuna vallateid miskipärast ei sahata, siis tänasin kõhutunnet, mis ajas mind plekkhobesele uusi naelkumme ostma... et seejärel nentida tõika - maakonnakeskuse 3 kummiposti on kas hõivatud või suletud, muid variante ei ole. Aga ma ei nuta, sest eelmine omanik oli autole MS-d (st vanaduse tõttu naelteta naelrehv) alla jätnud ja seetõttu pole padukiiret.
Polaarõhtu vahetub peagi polaarhommikuga, e ees on veel 2 kuud videvikku. Loodus on mustvalge, linnud on vait, tõbised muutuvad veel tõbisemateks ja kydeva kolde eest ei tahaks kunagi ära minna, sest närvipõletikud... õnneks ilmuvad need platsi alles õhtupoolikul, aga enne seda jõuab... vähemalt lume teeotsast ja käiguradadelt ära kyhveldada. Ka terrassi katuselt, sest see on kyllalt väikse kaldega, mõnus istumiskoht suveks nt kitarristile, kes ei taha oma vorstisaia koeraga jagada.
Aga pealkirjas mainitud tegelane on elupuu sammasjas sort. Käisin peenemaid noori puid kinnastega peksmas, et rasked lumemytsid neile kurja ei teeks. Oi, ma armastan okaspuid. Nad on suurema osa aastast ainsad, kes tuule-, lume- ja tuisuvarju pakuvad ja silma rõõmustavad.


30 november 2017

Värske uuenduste lõhn

Lumi tuli maha. Laps tegi täna koolis vaba tunni ajal koos õpetajaga musterlumememme.

Enne seda tuli maha palju vihma. Mul uppus buss keset õue muru sisse ära ja tema päästmiseks kaevasin madala, aga tubli ja kyllaltki pika maaparanduskraavi. Selle põhjas voolab alati vesi.

2) lasen lastel taskuraha eest orjata. Noorem tytar kaevas mõne aja eest 10 korralikku auku, käskisin need teha reas nagu vabadussõdalaste kalmistul, hiljem vedasin kollaka laussavi ära, augu täitsin parema kraamiga ja istutasin sisse oktoobris soodukate ajal ostetud nunnud, kuigi pudetõbe põdevad Smaragdid - aega kyll, elupuu pudetõbi on minu kogemuse põhjal hästi ravitav. Las varjavad põhjatuult, kui seda juhtub olema, ja rõõmustavad 8 raagus kuu jooksul silma oma rohelusega, kui pilk köögiaknast majandushoovi poole sihib.

Pikad ja pimedad ööd, lausa nutma ajab.

Vanad asjad

Mu pea kohal on katus sajand vana.
Mu autol on pea inimpõlve jagu aastaid.
Mu aias kasvab mõndagi kindlat ja vana.
Mu istumise all tool on moodne, täpsemini - vana-.
Mu hooviservas lasub virn kena poolmäda vanapuitu.
Ma tean hästi, mis asjalik, mis vanaraud.
Mu pilk armastab vanu laiuvaid põllumaid.
Ma järgin nii mõndagi vana kommet.
Igivana kurbus on mu vanem õde
Ja kõrikägistav kesköine surmahirm kui kiuslik vanem vend.
Jumal hoidku mind vana armastuse eest.

23 november 2017

Kylmad sõrmed


Ja iga tee saab lõpuks otsa.

10 november 2017

Põnevaid ehitusmaterjale meie kodumaa ajaloos



Plastiliin, mis nurklihvija ketta umbe ajab, sest läheb ju vedelaks. Plastiliini on kasutatud läbi seina jooksva veetoru augu tihendamiseks. Ma olin ausalt öeldes väga yllatunud, kui avastasin, mis see kummaline pehme aine tegelikult on.

07 november 2017

Rida väikseid hauakesi


Sygisene hoogne istutustöö noorte abiliste ebaordinaarsete töövõtetega.

Ja põnevad tundmatud marjad, mida isegi linnukesed ei taha, ennem näksivad hapusid õunu.
Täna paistis päike.
- see asi on nyyd kirjas.

20 oktoober 2017

Koledaid pilte

Hobikorstnapyhkija etteaste tulemusena hakkas normaalselt tööle ahi, mis ilmselt pole pikad aastad tuba ega sydant soojendanud. Aga kytmata tuba teadagi hakkab krooniliselt hallitama... Klassikalise pikast kuuseoksast luuaga rookimine andis tulemuseks u 60 liitrit tahma ja nõge, siibri ja kriiska vahele kukkunud savikamakad ja tellisetykid said ära võetud, ja ahju hingeelu tuttavaks. Kahjuks on vanakene ysna räbalas seisus, vajab paikamist ja pahteldamist, aga vähemalt töökorras. Ega ma ise ka enam uus ja värvilõhnaline pole, me väärime teineteist.


19 oktoober 2017

Uudiseid pole

Vahepealne väga uimane vihmaperiood lõppes, asemele tuli vähe värvikam ja tervislikum päikeseline ilm. Ilmamuutusepäeva hommik oli väga vastik, minu pea jalgadega pekstud osad valutasid hullu moodi. (Neuroloogi aeg on varsti.) Aga kui uus ilm juba kohal, siis seda ja selle erksamat käiku ei saa ju ometi raisku lasta. Pyhkisin eile pliitide truupe ja puurisin-raiusin vanale ahjule yhe puhastusluugi augu, kuhu tuleb panna tahmatops (kus, kurat, see teine tops sai, ei mäleta, yks on juba paigas). Laparoskoopiast tuleks pilte ka teha, sest pead lõõri ei pista, aga käsi koos pildimasinaga läheb kyll. Korstende pyhkimise töö jäi tänaseks, sest plekk-katusel ronimiseks on ilus ilm parem. Jah, võiks kyll see u 100€ või rohkem leida, 2-le korstnale ja 5-le koldele, ja elukutselise makstud mehe tellida, aga ma PEAN teadma, kuidas minu eluks vajalikud asjad töötavad ja mis nende sees on. Olgu öeldud, et see pole mul esimene korstnapyhkimine.
Lapsukesed käivad koolis ja autismispektri-poiss on oma õpetajaga hästi koostööd tegema ja õppima hakanud. Elukad on aru saanud, et soe suvi on läbi, ja kipuvad tuppa inimeste söögikappide kallale. Vihma on sadanud nii palju, et aias on viimase kuu aja jooksul ainult mõni puu istutatud, mõned kohad maakamaras on nii vedelad, et inimest ei kanna. Õnneks on meil laineline maastik ja vesi ei jää mihklist jaanini kohapeale lasuma.
Aa, kuna ma jätkuvalt olen oma maailma ainus moosekant ja pillihull, siis bändiliikmete otsimise asemel ostsin pedaali nimega Loopstation, e luuper. Väike sisemäluga aparaat, mis salvestab sinu sissemängitud viisijupi mistahes pilliga, millele sa saad jooksvalt kihte peale salvestada, ja siis kõige viimaks virtuaalse bändi saatel soolotada nagu torust tuleb. Ja kui elu veidruste ja kaelaaju probleemide tõttu käte tundlikkus ja koordinatsioon juba suht lombakad on, mind igatahes syvenev ebatäpsus juba häirib, siis ilma bändiliikmete nurinata fraasi, salmi või lugu harjutada veel, veel, veel ja veel.
Kurat, oleks sellised asjad 30 aastat tagasi võtta olnud.
Aga parem Hilja, kui mitte keegi.
Piltidel on õues toimuva ja peagi toas hädavajalike ettevõtmiste lyhikirjeldus.

03 oktoober 2017

Tatrapudrutango


Rostbiifiks pole tuju, ja
Jääb mulgikapsaski tegemata
On yleliigsed tagatykid sea
Ma teise paja tulele sean
Teen, mis tegema ma pean
Aroome köök täis on õige pea
Ja ootab etteastet kuldne sulavõi.

Briljantselt särab teraspott
Kapis nii kutsuv tangukott
Kann piima, ja ongi selge sott -
Yks tatrapuder sest syndima peab
Teen, mis tegema ma pean
Aroome neid magusaid ma tean
Ja ootab etteastet kuldne sulavõi.

Eelmänguta köögiski ei saa
Pekikuubikute praad
Malmpannil koos hakksibulaga
On valmis pudrusse sisse kolima
Teen, mis tegema ma pean
Aroomidesse elu hallus kaob
Ja yle kõige voolab kuldne sulavõi.

Viimaks mind ootab puhvetkapp
Lõpuks ju käes on lauakatt
Lillelist lina pole patt
Põlluviljade söömiseks panna.
Teen, mis tegema ma pean
Aroomid teid lauda paluvad
Ja yle kõige hõljub unelm
Sulavõist.

29 september 2017

Vanad masinad

Tõin jälle alla kolimise tõttu oma 3 aastat nurgas ja kapi otsas vedelnud kudumismasinaid ja lõngu. Uues kodus, ilma pideva vajaduseta pättide ja politseiga võidelda on väga mõnus neid asju kätte võtta... paraku on koledaid mälestusi nii palju, et rõõm lõngast ja tehnoloogiast on kibeda ja ebamugava maitsega. Ka on tarvis noorima lapse põrguliku väikelapsepõlve käigus sassiaetud lõngad kõigepealt korda teha ja masinate kõverate agregaatide kordategemiseks kulub veel päevi.
Täna hakkasin pitsimasinaga proovikudumist tegema. Kuna mehhanism rikub kudumit teatud korrapära alusel, siis oli vaja ekstra tähelepanelik olla... mille peale hakkasid mul peas ja seljas jooksma algul sipelgad ja siis kylmavärinad, seejärel tahtis mu pea selga mööda alla joosta. Brrrr. Panin masina ära, aga ikka on tunne, et midagi on nii katki, et ma seda tööle ei saa. Äkki olen see ma ise.

21 september 2017

Võrokiilne bluus (tyypäälkiri)

Om kallendrin mudakuu lehe´ jo käänet ette,
ja kylmäny kivi om visat su kodomaa vette.
Ku sõidat, sis tuulõving kõrvu ja silmi sul lõikas,
ku saisat, sis mõtsast yts kylmkäng tõist takan jo hõikas.

Klaas tolmunõ, tuust paistus läbi viil päiv kullavärvi
Sa sõidat, et õdagus taivaski om mullavärvi.
Om suurõ tii päält ärä minnä viil viimäne tiijupp,
a yle taht ujumist või tsukõldamist viil viilump.

Ma mõtli, et lähä viil pikembä pruntsiga vällä,
et hummogu illos om ilm ja saa näydädä vällä.
a syä käskse jalga no panda seerega saapa,
selle et õdagu laanõ takast levvät suvõ kääpä.

17 september 2017

Selfi seenega

Noh, yks õhtu hakkas abikaas unelema, et tema tahaks lõunamaa reisile talve poole. Et võtaks täiesti natuke aega ja puhkaks.
Järgmisel hommikul sattusin sotsiaalmeedias gruppi, kus inimesed jagasid oma Lätis kaubareisil, põhiliselt kyll ehituspoe kogemusi. Ja mul lõi pirni põlema - autos on veel myyja poolt tangitud naftat, ilm on ka veel ilus ja soe, vaat yks rutiinist välja sõitmine ja asja käigus mõningane hinnauuring oleks nagu pärlmutrist nööp halli pintsaku ees. Käskisin abikaasal kohe puhtad lõunamaareisile kohased riided selga panna, sest me lendame lõunasse, nyyd ja kohe, millal siis veel?!?
Reisi esimesed sadakond kilomeetrit läksid Võru-Valga maanteel regionaalpoliitikat, 1990-te maaelu kollapsit ja massilist majandusreformi nime kandnud varastamist, tänaste tegijate noorusaegsete traumade suurt mõju majanduse arengule, õieti selle puudumisele, maastiku mõju rahva iseloomule, ja muid kergeid seltskondlikke vestlusteemasid aretades. Taustaks, abikaas on yles kasvanud Tartu linna võimalusi eirates, minu jaoks on piiriäärne võsa aga lapsepõlvekodu.

Valga linnas on eelpoolmainitud kultuuride kokkukukkumise tulemusena mitu kilomeetrit teid, mida ehitavatelt firmadelt tuleks tegevusload ära võtta, sest paikkonna yks põhimaantee on täiesti sõidukõlbmatu. Tee on nii auklik ja sõidukorraldus lohakas, et nii sinnapoole, kui tagasi sõites ei leidnud ma pideva juhtseadmetega sebimise ja kohati kaootilise liikluse tõttu sobivat hetke pildistamiseks, kuigi eksootika mõttes oleks pidanud.
Kui eesti ääremaa, Varstu tagune, osa Taheva kandist jne paistab silma mahajäetud talude ja tervete kylade, yleujutatud maa ja võsaga, siis Valga pool olukord muutub, maastik läheb kynklikumaks ja tekib rohkem haritud põlde, tõsi kyll, inimasustus on hõredam kui hõre. Valga linn on tore ja võimalusterohke asukohaga, aga jälle - läbisõitjale hakkas silma terve rida lagunevaid, tyhje nii elumaju kui tööstushooneid. Läti Valkas oli pilt parem. Majad ja aiad olid paremini hooldatud, rohkem ja huvitavamat haljastust, rohkem rehadega inimesi õues.
Võtsin endale vabaduse sõidu ajal ringi vahtida ja otsida silte võlusõnaga "kokaudzetava", ehk puukool. Paraku, laupäeviti on nad varakult kinni. Strencist välja sõites ringteel näitas yks teeviit puukooli poole, aga kella 2 paiku laupäeval on mõttekas otse edasi kulgeda. Valmieras linnaservas paremal pool, rekkade ymbersõidu tarbeks ehitatud mugaval ringteedega tänaval, oli samuti kole kell 14.10 lugeda, et aiand on laupäeviti avatud kella 10-14. :/
Väike ekslemine viis meid seejärel võrukeste, pärnu- ja valgamaalaste armastatud poodimiskeskusse Valmiera kauni kesklinna kõrvale tekkivas arenduses.

Jahisaagiks sain väga meeldiva hinnaga kuningbegoonia sordi ja kollasekirjude lehtedega kõrrelise. Toalillede osakond oli vägev, õuetaimede väljapanek ilmselt hakkab otsi kokku tõmbama. Tegu on muidu korraliku kodukaubamajaga, milles hinnatase nii mõneski kaubagrupis eesti kaupmeestega võrreldes veerandi jagu odavamad. Korjasin koolilastele välismaa pastakaid, sest neid kulub alati palju, ja veidi käsitöötarvikuid... ja dushisegisti komplekti, mis meie man jällegi kymneka võrra kallim...
Tagasiteel oli meil suur au kylastada maanteeäärseid lätlaste seenekorjamise maid. Abikaas võttis asja tõsiselt, mina nautisin skeenet ja tegin pilte.







Ja päälkirjas lubatud autoportree.

Kaunis. Mu hing hõljub siiani lõunanaabrite kruusakyngastel.

11 september 2017

Rahvuspyha

Mõned pyhad päevad usuleigel ja kõledal eestlasel ikkagi on. Jaanipäev on väga suur pyha, ma pidasin seda viimase aasta sees koguni mitu korda. Suur mitmepäevane lõke, väike palanuvorst ja.
Jõul nii tore pyha ei ole, sest jõulu ajal on aasta kõige pimedam aeg ja paari nädala jooksul läheb veel ka kylmaks. Aga kaugelt lõunamaa kaupmeestelt tulnud komme panna värvilised tuled põlema, osta ilusaid talveriideid ja mõnevõrra rammusamaid sööke teeb seda mõnevõrra talutavamaks.
Kevaditi on iidseid mitteametlikke põllupidajate pyhi mitu tykki, kõige intensiivsemalt peetakse Kartulipaneku päeva. Ma sellel ei osale, sest suuremad pyhitsejad saavad sellega hästi ise hakkama.
Kartuli Võtmise pyha on palju tähtsam. Ellujäämiseks tehtavad pingutused on inimesi alati erutanud ja see on nii ka enneolematu heaolu ja ajaloo odavaima toidu ajastul. Minu ema elab ääremaal, kus poed on kaugel ja kallid ning seega peab endal alati tonn juurikaid varuks olema, tangainetest ja konservidest kõnelemata. See hindamatu elutarkus väljendub septembri 10-ndate paiku kiires ja otsustavas kartulivõtus, kuhu väga soovitavalt läheme ka meie appi. Sest alati on hoovihmad mulda ja mädanemakippuvaid kartuleid märjaks kastmas, traktori nõiakunsti valdavad mehed on alati ainult hetkeks saadaval ja teovõimelised ning, nagu ikka, juba 5000 aastat vana komme on, et inimene on peale 40-t eluaastat juba ysna logiseva ja yllatavaid haigushooge pakkuva tervisega. Seega tuleb tegutseda kiiresti ja konkreetselt, ega kartulivõtt ei ole sul mingi kannikesenuusutamine. Ka lapsed peavad iidsest tavast kinni pidama ja oma noored jalad arvuti alt välja vedama. Sest ei tule toit taevastest kappidest ega synni syya see, mis kasvab paberilehtedel.
Nii, vaatluse tulemused kirjas, paneme ka paar fototõestust.

09 september 2017

Uut septembris ja hypohondria palat

Panin pojakese kooli ära. Vald kinkis 1. klassi minejatele nimelised koolikotid. 1. klass on väike. Kuna mainitud pojake on täpsustamata arenguhäiretega, aga ikkagi häiretega, siis määrati "Rajaleidja"-nimelise asutuse poolt talle individuaalõpe. Esialgu istus ta mõnda aega tavalises klassis, aga teisel ja kolmandal päeval osutus, et ta ei pysi paigal, tähelepanu hajub ja väsimus tekib väga kiiresti.
Ma väga loodan, et ta suudab kohaneda ja on võimeline õppima. Et närvisysteemi probleemide tagant koorub võimekas laps, nagu teised, et ta ei jää kogu eluks lyhikese aruga kodanikuks... nagu mõned teised kodanikud siinkandis...
Hommikul panen lapse koos teistega koolibussile ja lõunaks lähen ise järgi. Mismõttes lähen? Liinibusse pole, 5 kilomeetrise ringi jala käimine lõpeb lohisemise ja karkude otsimisega, jalgrattale nii suurt hypikut ei pane...
Pidasin p/merelahingu sõidukite teemal ja ostsin kokkukraabitud kopikate eest peresõitudeks uue ridikyli. Odav ja iidvana, nagu ikka. Mondeo ford, nagu ikka. Meie peres on see 5. seda marki auto. Ma ostsin selle mudeli, sest selle hädad on tuttavad ja remondi hind ja keerukus ei aja härjahädale. Seega lõpeb mu jalutuperiood otsa. Pole pärast eelpoolmainit pojakese syndi gynekaloogi juures käinud, kyll pole aega olnud, kyll jalgu all, kyll rattaid, aga parem kõrv on kurt, maakera kõigub, syda jukerdab, depressioon võtab väga vastikuid uusi vorme ja tundub, et vaja on kylastada perearstist kraadike kangemaid doktoreid. Vaja on veel iidseid pudeleid, rauaprahti ja elektroonikajäätmeid ka ära viia, aga laupäeviti, kui abikaasi tööl käimise auto vaba oleks, on arstid ja asutused siinkandis kinni.
Ja äkki lähen ma pärastpoole isegi tööle. Kui ootamatusi oodata ei ole.
Praegu aga põen pingelangusest tekkinud kurgutõbe koos koleda peavaluga. "Aga temal on see lihtsalt närvidest."

07 september 2017

Uus melanhoolne metalballaad

Ma olen peegel

Väike hele valgussõõr kutsub
Raputan endalt une - ma tulen, ma tulen

Olen peegel, tehtud su näost
Sa võtad sõrmedest sõrmuseid
Mu sõrmed su sõrmedest
Mu elu su näost

Väike hele valgussõõr tuksleb
Raputan endalt une, kuid veri jääb kylmaks

Sa oled see, mida ma tahan,
Sa lähed ja tuled, on valgust seal
Veel inimesi, värve, lõhnu
Ma musta klaasi taga

Väike hele valgussõõr tuhmub
Sa lähed, ma vajun pimedusse, päästmatult

Sa oled sina, kuid mind ei ole
Päriselt olemas. Must vaikus,
millesse lahustuda,
kui kustub viimane  kyynal.

Väike hele valgussõõr tuhmub
Sa lähed, ma vajun pimedusse, päästmatult

30 august 2017

Perspektiivid

Kyll taevas võib kõrge ja selge olla.
Aga taevaalust peab koristama. Suurest varjatud ärevusest kooliaasta alguse puhul korjasin natuke artefakte pööningult, et neid lõkkesse asetada.


Tolmuimeja kast oli kahjuks liiga halvas seisus, et pilti teha, aga jah, 1980-tel maakonnakeskuse lähedal ja ilma väikeste lasteta elati päris hästi.
Meil elab mitmekylgne organiseerimisgeenius ja artist, kes suudab võtta mitmekylgseid rolle. Eile kylastas meid rockansambli "Nirvana" laulumehe Kurt Cobaini vaim.

Täna kylastasid meid sõnnikulaotajad. 10 tundi helikopterihäälset traktoripõrinat ja lääget sõnniku... haisu ja iga põllutehnikasõiduga parvena kaasas käivad tiivulised fanaatikud.

27 august 2017

Suvelõpu mängud

Päevad on nii lyhikesed ja suvi kadus nagu mutiauku. Maja ravimiseks on yksjagu pappi kulunud, kyll puidu, kyll raua peale. Taimed ja lapsed on ootamatult suureks kasvanud.
Ma ei tea enam, mida elult oodata, aga yks tingimus on kindlasti - ei mingeid yllatusi, palun!




Andke andeks, aga see värviline kummiklotsidest majakese pilt oli lihtsalt liiga nunnu, et seda ajaloo prygikasti saata. Ma olen vist liiga palju mädapuiduga mänginud, nii et seetõttu naudin igasugu supervisioone, ja nyyd yks õhtu mängisime väiksema poisiga vihaseid linnukesi - mina ehitasin maja ja tema viskas mängulinnukesega selle laiali. Ja vastupidi. Ehitusvägivald on teraapiline.

23 august 2017

Tuul puhub ära

...suve, sest juuli oli vaoshoitult leige algusest kuni lõpuni ja august teadagi pikkade ööde ja alaneva päikesekaare aeg. Naljahammastel, kes ytlesid, et sel aastal oli suvi 8. juulil, aga nemad olid sel ajal tööl, oli õigus. Paar päeva olid veel, nii et minu kylmlava kurgitaimed isegi kymmekond vilja suutsid kasvatada. Jah, vihm on armas, värskendab, joodab ja elustab, aga õrnad lõunamaa liigid, sealhulgas inimene, vajaks rohkem päikest kui 2 päeva nädalas.
Pärast mõningasi vestlusi hakkasid poisid, st abikaas ja vanem poeg, vana välisukseesise äramädand kojakese asemele verandat ehitama. Mul võttis vana lammutamine ja platsi siledaks tegemine aega 2 päeva, aga ehitamine, mis algas juuli algul, ei ole nii lihtne ja kiire, sest tsement tardub, puit tuleb mõõtu lõigata, osa tuleb kuskilt kaugemalt osta, vihmasajused päevad ei sobi, inimene tahab palgatöö vahel passiivselt lõõgastuda ja puhata ka ja. Aga kuna ma ytlesin, et pesen käed sellest, mis ehituspoe kassast edasi tuleb, täiesti puhtaks, ei mingit jagatud vastutust, siis las nokitsevad. Õppind ehitaja teab, mis teeb, mul niigi 1000 muud ametit.
Näiteks (homeeriline irve) lilli kasvatada ja lõnga kedrata.
Piltidel on vihmavangistuses pärismaalased läbi lillede akende taga lainetavaid järvekesi imetlemas.

14 august 2017

Varbolas puid lõikamas

Yle 20 aasta on Rapla taga Varbolas puukujude tegemise laagrit korraldatud. See on suur yritus, toetavad õige mitmed metsa, saagede, tehnika jms-ga tegelevad riigi- ja eraettevõtted. Kohal on suurusjärgus 35 saemeest-naist, lisaks kodumaa kodanikele päris suur hulk Poolast, Leedust, Soomest, aga on ka Saksamaa, Valgevene ja Venemaa kunstnikke, kuidas kunagi. Kunstsaagijad tulevad enamuses esmaspäevast kohale ja teevad laupäeva õhtuks valmis õige mitu kuju. Laupäeval algab pealtvaatajate jaoks mõeldud osa. Siis on rahva võlumiseks kiirsaagimise võistlus, mitu kujuoksjonit, yles on pandud toiduputka ja laadanurk, on paari esinejaga kontsert ja. Pyhapäeval asi jätkub, oksjonid, laat, rahvas jalutab, ilm on ilus, õhtul, kui plats puhas, siis kujumeistrid saavad (raamatupidamislikus mõttes rämeda puhaskahjumiga) oksjoniraha osa kätte, laager pakitakse kokku ja algab pikk kodutee.
Emotsioonid, värvid, vormid, isiksused, saepuru, hääled, lõhnad, valgus, soojus.
Meeletu metsatäis kujusid.














Me läksime Anni Irsi ja Laglega koos kohale neljapäeva õhtul, tööaega jäi sedamoodi väheks ja tulemus tillukeseks. Ma tegin yhe pooleteisemeetrise praktilise, toetuspindadega pakukese.




Head põhjakad, kes temeid kylla ootasite - andke andeks, meie jaoks lõppes yritus alles õhtul kell 8 ja esmaspäevase tööpäeva huvides ei tohtinud kõrvakepõikeid ette võtta. Koju saime vist kyll pool 12 õhtul või midagi. Anni pidi tegema minu laagri kojuviskamiseks veel ekstra Võrumaa-otsa ja tema jaoks lõppes pidu veel tund hiljem. Aitähh talle.
Aa, mul oli terve pika tee selline reisikaaslane. Lagle tehtud.