Avastusi peenmotoorika vallas

Lylisamba surma pikendamine toimib täiesti edukalt. Ma ei saa kyll iial saama koos Dream Theatri J.Petrucciga kitarri mängima, aga, Razor kõrvaklappides, trumm on juba täiesti skeenekohane. Muusikaline väärtus on asjal vaieldav, aga point on selles, KÄED ja JALAD hakkavad peale väikest udjamist koos tööle jälle! Ja raviseansi lõppedes on kohe inimese runne pysti tõusta. See on väga tähtis, sest kui midagi krooniliselt valutab, siis see vallutab kogu su isiksuse, vangistab su tuppa voodisse ja ongi kõik. Mõne aasta eest enne seljalõikust kogesin seda täiuslikult ja nyyd katsun olla visa materjaliomanik, et see korduks, ee, mõnevõrra leebemal kujul.

Kevad on, maa sulab ja lõhnab peaaegu õigesti. Lastel on koolivaheaeg. Mõtlen, kuhu neid sel puhul tassida. Võru linn on väike ja nunnu (tegelt ikka liiga väike), Põlvas on imeline maastik, aga ma olen viimase 24 aasta jooksul sealt ainult mõned korrad öösel läbi sõitnud, tuleb kindlasti seda asja valge päevaga vaadata. Laste kuhugi basseini viskamise mõte on ikka veel töös. On yrre, näitusi, kontserte. Ja Munamägi. Sest jäises koduõues koperdelda ja maja ymbes pori sees tallata ei taha, murumänge peame suvepoole.

Aga vt mu eelmist, tehnikasõimu posti. Bussis on ainult 2 reisijakohta, järelikult peab 3-s alati maha jääma. Ka milleks sõita tyhja kaubaruumiga ja kulutada ekskurseerimisele kalleid c-rehve. Seelik seelikuks, aga vaat lastele elu ja kultuura näitamine on olulisem.

Pildil on fuksia värskelt kasvuperioodi alustanud. Sel aastal tuleb kevad samuti, tiu-tiu ja samuti, ei teisiti.

Kurat

Igal pool lähema 100 km raadiuses toimub midagi. Lõuna-Eesti on viimasel ajal uskumatult kultuurne. On bluusi-, folgi-, autorilaulu-, kunsti-, metalmuusika-, kirjanduseyritused ja isegi basseinidega tervisekeskused ja Munamägi. Aga kurat võtaks, ma ei taha igale poole oma 23-aastase kaubikurondiga sõita, rootsi villakampsum, armeepyksid ja tanksaapad seljas. Peenemad säärsaapad, mustriga sukapyksid ja kleidid-palitud aga istuvad kapis, sest sõiduauto on rivist väljas ja sellel, kes sellega rõõmsalt viimased pool aastat Tartu vahet ysna kõrget palka käis teenimas, sellest viimased 3 kuud ilma ylevaatuseta, hoolimata pidevast meenutamisest,  on mõistus otsas. Viimane kord, kui härra sellega õhtupimeduses poes käis, sõitis poe juurest talle politseipatrull meile hoovi järgi ja trahv jäeti tegemata ainult sellepärast, et proua omanik teatas, et tema ei ole lubanud seda autot liigutada, mida te siin kõik teete? 

See toimus jaanuari algul ja selle järel saabus parkimisplatsi sõiduautode sektsiooni sygav ka kauakestev vaikus.

Selle peale ma ketran.

Tõrjemaagia

Õige vähe pärast seda, kui ma endale Rootsi Kunni poest Tartust suusad ostsin (15€ koos saabastega, lapsele oli vaja ja ma tahtsin siis kaa), sai sygav talv läbi. Ma sain korra suusasaapad jalga panna ja järgmisel päeval hakkas vihma sadama. Ja nii juba oma 2 nädalat. Mitmed head suusatamise päevad on aga kas majapidamistööde nahka läinud, aga peale lõunat ma enam äkilisi spordipäraseid liigutusi teha ei saa.

Homme tuleb jälle tugev miinus, eks siis proovin järele. Õnneks on ymberringi sadu hektareid lumiseid suusatamispõlde.

P.s. lapsena olid mul tõrvamata puusuusad, need olid igavene s.tt  ja saast. Kui keskkooli ajal korraks venna plastiksuuski proovida sain, jäi karp lahti - ASSA RAKS, KUI MÕNUS!

Toas soojas

Ostsin kaltsukast 1.65€ eest kanged plussprillid ja väänasin puruks. Paks kumer lääts on äge lisand mobiilifotoka objektiivile, et teha nt suurendusega lähivõtteid. Modellid ilutsesid akna peal, yks kenam kui teine, aga neetud blogeriäppidest ainult 1 lubab panna 1 ainsa pildi, teised mitte munagi. 

Aga parem 1 kui mitte yhtegi.

Iluduse nimi on Rhipsalis bacchifera e helmekaktuse liik. On teine u 5 a tagasi tillukese potitaimena ostet, nyyd aga poole meetri pikkuste rippuvate vartega viht. Iga talv ja varakevad õitseb, siis mõtleb mingi aja, ja ainult talle teadaolevatel tingimustel kasvatab pikki peeneid mahlaseid võrseid, millele hiljem tekivad pulkjad kõrval-

harud. Sellised ebalillelikud lilled on minu suured lemmikud.

Jees, õnnestus teine pilt ka teksti vahele pista.

Pärastpoole mängib veel natuke selle prilliklaasiga 😁

Une näod

Lugesin siit ja sealt põnevaid lugusid põnevatest unenägudest ja mõistsin kohe, miks ma ei mõistnud.

Ma näen juba aastaid unes ainult varemeid või väga halvas seisus maju. Enamasti on tegu minu värskelt ostetud maamaja v põneva sopilise puumajakorteriga a la Karlova. Alati on sellel mõni oluline osa kohati mäda, sisse kukkunud või peaaegu täiesti hävinud. Enamasti on majade pööningud täis huvitavat kola, aga lagi pehkinud ja õõtsub või variseb jalgade all. Mõnikord on põrand mäda, põranda all aga on teadmata sygavusega labyrindilaadne keldrikorrus, mis on täidetud musta hirmuäratava veega, või täis mittetöötavaid kytte-, vee- ja muid torustikke ja kola. 

Viimased 3 aastat ma ei olegi mitte midagi muud unes näinud.

Meie kylas

...on talv ja kylm, aga toas käib juba pidu katku ajal, helmekaktused õitsevad ja viirpelargooniumidel nupud tõusevad. Eelmisel suvel luuana ostetud tsymbiidium hakkas aastavahetuse paiku ennenägematuid võrseid ajama ja tulemus on siin.

Meie kyla need

...eided, kellel selgroohädade tõttu jalad surema kipuvad, teavad, et tugevaks ja targaks teeb trenn. Eriti hea on kardaanmehhanismiga topeltpedaaliga basstrummi mängitades kangevõitu jalgadele meenutada ja õpetada peenmotoorikat ja koordinatsiooni. Metalmuusika, mille yhes taktis on vähemalt 16 basstrummimatsu, on hea seljaajutrenn. Ma teile näitan keskealiste naistele mõeldud taastusravi nagu vesivõimlemine (mis paneb mu kroonilised närvipõletikud akuutselt vahutama) või massaazh (mis teeb mu närvipõletikud hellaks nagu lahtilõigatud hambanärvi ja ajab niigi kivistunud lihased valukrampi), ärgu mitte proovitagugi mulle mingite asjandustega selja tagant ligi hiilida. Aga muusika on hea turvaline ja vähemalt minu jaoks ainus töötav taastusravi.