
Ilm on ilus ja, nagu yldiselt aedniku ja maalikunstnikuna tuntud poeet Rahmeldaja kirjeldab, taimed purskuvad maa seest välja. See teeb kõiki rõõmsaks.
Aasta esimesed rohimised tehtud. Kilemajas till ajab esimesi pärislehti. Pelargoonid, fuksiad, kallad ja teised kilekatte all juba hakkamasaavad kultuurid sinnasamasse lisakile alla viidud. Alla kompostipeenrasse kolitud ylemistest lillepeenardest leitud pärna, õunapuu ja veel mitmed seemikud. Hortensiaid ja osasid roose yksteisest kaugemale liigutatud, eelmisel suvel trimmeriga puruks lastud ja lootusetud elupuud hekkides välja vahetatud. Kaevatud, saetud, kärutatud, koristatud, lohistatud.
Seda kõike siis tegelt mitte eile 8-17, vaid 2 viimase nädala sees lisaks muudele majatöödele.
Ja kutsikate sõnnikupatarei jaoks leidsin hea koha. Umbes seal, kus ma laupäeval elupuid kolisin. Vaat seesama Isake Stalini ajal alustatud prygimägi kuuri taga ootab haljastuslisa ja täitepinnast. Sinna mahub palju sitta.
See on siiski oluline, sest sugugi mitte iga ainet ei saa lihtsalt õue põõsasse visata või hooviserva virna sättida. Aga tulevaste suurte puude jaoks kasvupinnase kihtideks kyhveldada sobib paljugi, mida päikese kätte ei pane.
Huvitav, millal kutsikad avastavad kaevamise võlud, ja mida nad siis kaevama asuvad.








