Naiselikku

Kellele meist ei meeldiks läikivad vidinad ja ilusad pudinad. On mulgi neid mitu kummutitäit. Hiljaaegu laenas tytar yhte mu asjakest ja ma pidin seejärel seda natukene kõbima. Laps oli õnnetu, et kallis kulin katki, aga ainult natuke kruvimist ja vandumist, väheke kangutamist ja nuputamist, siis väike proovitööke, siis veel yks, ja siis veel, ja mu enda õuemängud said seega samuti käima lykatud.

Muide, aasta tagasi jäi saemehe-kevad mul täiesti vahele, sest tervis oli ikka päris paha. Talvepuid hakkasin mitmest tõvest tasapisi taastudes tegema alles juunikuus. Kuna sel ajal keegi enam metsa ei lähe, siis nikerdasin yle-eelmisest aastast jäänud poolmädand saunapalkide ja võsalõikamise produktide kallal. Pikalt nikerdasin, sest jõudu oli väga vähe, pidev õudus segas ja kurnas, hooaeg venis põmst oktoobrisse. Aga vana puit kuivab varju all palju kiiremini kui toores metsapuu, seega talv sai yle elatud. Ja nyyd on uus kevad, uus mina, uued mängud. Värske saepuru saabastes on ikka kindel kevadekuulutaja, kui ka kuldnokad ja kärbsed hiljaks jäävad. 

Pildil on noolega näidatud eespoolmainitud pahandust tekitanud vidin, ilma milleta ei toimi majandus, laguneb tehnoloogia, purunevad inimsuhted ja hävib maailmarahu. Nyyd on maailm jälle mõneks ajaks päästetud. Häid vidinaid meile kõigile!

Tallasin

... täna kunagise jõuka talu aida haual, tegin lõket ja avastasin asju. Kui ma oleksin elus, siis oleksin ilusa õhtu ja siledaks saanud platsi yle rõõmus.

Ma kõigun alati pidevas poolunes ringi, sellest ei ärata ykski ravim ega kohvijook, ma ei ärka enam kunagi päriselt yles, aga Pimedal Tehasel on palju yllatuslikke teadmisi ja oskusi. Näiteks praegu, ilusa aprillipärase ilmaga, kannavad mu õppind jalad mind otse iseenesest õue mõnda Selle, Kes Ma Enne Olin, mäletamatut projekti jätkama, ja ei lase rahus puhata enne, kui päike maakera nurga taha on kadunud. Ja niimoodi tekivad looduse näritud kaosesse aina uued korrastatud ruutmeetrid. Ma ei pea mõtlema ega plaanima, see tuleb kuskilt kuidagi iseenesest, ainult jalad ei taha iga päev kanda. Kui aga jõudu jätkub, pole mõistust vajagi.

Hyvale lugejale imetlemiseks kaadrijagu siinset kodukino. Mulle meeldivad veidrad värvid ja valguslaigud ootamatutest suundadest. Selliseid õhtusi vaatemänge võin ma (mõne töö kõrvalt) lõpmatuseni vahtida ja neil on omamoodi lohutav mõju. 

Olla osa millestki väga suurest ja ilusast.