Õuna syda...

Kas õuna sydant tunned sa?
...
Aastaid tagasi viskas keegi meie pea 100-aastase naabritädi aiast öiselt õunamaicmiselt tulles, rada viis yle veel meie poolt mitte asustatud vesise põllumaa - yhesõnaga, viskas maha näritud õuna. Varastamas käiakse ju suveõunu, et on head, magusad, saab kergesti kätte & ruttu minema! Ning, kuigi tollessamas aias on todasama rada pidi käinud kymned jalad ning õunasydameid pillutud arvata et mitmeidki, läx kasvama ning sai suurex ainult 1 puu...
See puu kannab juba 3ndat aastat, ning sel aastal jõudis puu tõelise majandustegevuseni - silma järgi 120 liitrit õunu, pooled olen ära korjanud. Tegu on mitte just väga varajase suvesordiga, maicva, mahlase õunaga, mille vili juba puu ocas läheb seest klaasjax ning lõigates hakkab mahl tilkuma. Seega tuleb aeg-ajalt puud raputamas käia ning viljad õigel ajal korjata, kuna ise alla sadades on need juba seest pruunikad...Hea moosiõun, muide, iseloomukas ning vyrcikas. Maasikas, virsik, arbuus, piparmynt, sidrun. Ilus, päikese käes punetav õun, mille viljalihagi roosatriibutab. Väidetavalt seemikutele omast kibedust pole, kuid märkimisväärne osa viljadest on kohati jahune - vilja jahusus kui ka mahlasus, lisax vilja suurus & kuju lubavad arvata, et sordi 1 vanem võis olla Valge Klaar, aga mis annab selle maice, imeilusa punase värvi ning kõva kesta, mis ei lase viljal ruttu rikneda ning lõhki minna, nagu teeb seda meie 1., tõenäoliselt 1940-tel maja kõrvale istutatud suveõunapuu?
Mul on ka mitu 2-l eelmisel suvel, õicva majanduse tingimustes, puukoolist toodud õunapuud, aga neil pole oma põnevat lugu, peale selle, et oscin nad siis, kui oma elu ainsal viisakalt maxtud töökohal käisin... ning abikaasale hoolimata tema tungivatest palvetest alkoholi ei ostnud... aga meie "isehakanud" õunapuu kohta on öelda veel mõndagi. -
Praegu, kui tegu on veel pisikese, kõige rohkem 10-aastase puuga, kõrgus nii 6m, võib öelda, et ta kasvab VÄGA kõrgex ning igasugune vormilõikamine saab sellise seemiku puhul olla ainult vormitäide - praegu, noorel puul, on oxte aastane juurdekasv keskmiselt 70 cm! Eelmistel aastatel harvendatud võras aga saavad juba lapsed ronida!
Millalgi tundsin muret, et 6 aastat tagasi alustatud aed ei näita mulle niipeagi oma võimsaid tyvesid & lopsakaid vilju. Õnnex on Loodus ise oma labidat liigutanud ning ootamisaja kaunistamisex yhte-teist valmis sättinud. Aitähh!

juba pohlad pihlapuus...

Minu nõgeste, tigude, tihaste, konnade & kassidega asustet aias on ka mõned kypse suveaja õistaimed. Need on lilled, mis vihjavad minu igavese tudengi sydamele, et kohe, kohe algab kool! Qigi mind tõenäoliselt ei lasta enam yhegi kooli uxest sisse... aga tunne jääb.
Lõhislehine pä..., noh, talujorjen kiigutab paduvihmas kooldunud kaeltel qldseid päid. Selle põõsa kõrval on veelgi ameeriklasi - punane siilikybar, paar hiljaidanenud mahorkatubakataime, jorjenid, potitomat-bonsai (noh, teod on kõik lehed ära söönud) ning muud metsiqd yksteise sisse kasvanud hullud kylvid - tõrvikliiliad, päevaliiliate seemiqd, erinevad sibulalised, kassinaeri visad võsud.
Lapsed saan selle õppeaasta algul kooli-lasteaeda saata uhke heleroosa gladiooliõiega. - Peen õilmitseja, mida ma omaenda koolilapsepõlves mahajäetud koera kurbusega imetlesin, sest teistel oli ja minul ei olnud. Enamasti kulgesid kooliõed kylateid mööda koolimaja poole punaste, harvemini ka roosade kuremõõgaõitega... ning minul oli väike kimp astreid, mida vahest kevadel linnast toodud taimedest suure tylinaga, et segab lehmapidamist, kooli alguseks kasvatati... või naabrite juurest mõned õied toodi, et poleks jama nendega... OK, OK. Tagasi olevikq. Täna on minu peenardel valge-roosakirju ning ylitume lilla gladioolisort. Imeilusad, uhked. Kahju ainult, et see ime ei lõhna - minu silmis on lõhna puudumine miinuspunkt lillele... Gladiooli imelised õiemõõgad on sygise kauneim osa. Eriti lahedad on gladioolid aedmaasikate ning murulaugu kõrval, need lihtsad, madalad, söödavad taimed lausa tõstavad lopsakalt õitseva taime ilu troonile enda kohal!
Meil on pirniuputus. Ei, noored puud Miku & Pepi veel ei kanna nii tublisti. Tegu on pisikeste, suuresti kivirakku täis roheliste mummudega iidvanade puude ocast, millest ainult väike osa syya kõlbab. Ehk õnnestub mõnigi purk kompotti teha, loomulikult koos arooniaga, et olex ilusam!

bensoe või benjamin?

Armastan viigilisi - ilus kuju, meeldiv materjal, aga.
Mul pole viigipuudega trehvanud - kyll on lapsed ja kassid pisikese bensoe-viigipuu kummuli keeranud, kyll on kirju kummipuuke katki lõigutud ning surnud... havisaba "Laurentii" oli selles suhtes teisest puust, tõeline ellujääja... aga praegu elab pisikene roheline b-viigipuu aknalaual soojalembeste orhideevarte kaitsvas varjus, aga veidi suurem valge-roheliste ebakorrapäraste lehtedega b-viigipuu, samuti teiste õue mitte soovivate toataimede põõsasse peidetuna vajab ylekontrollimist, ega kassid jälle just SEDA taime kummuli pole pööranud... pr Lillekasvataja on kirjutanud kasside laastavast mõjust siseaiandusele ning tema uurimused vastavad tõele täielikult ning ammendavalt.
Aga siiski - misasi on bensoe? Või kas bensoe-vaik ning piibli-Benjamin on omavahel seotud? Millega on b-viigipuu selle nime ära teeninud?

roosa pilveke

Seletamatu tõmme sunnib mind aeg-ajalt vastu võtma imelikke ocuseid & ostma dermatiinist jalanõude ning kanakondimassist vorsti asemel kummalist lõunamaist mittesöödavat haljasmassi. Praegu, kui paar nädalat on veel julgesti võimalik oma rändtaimede parve õues pidada, on kõik OK. Mitte miski pole taimele sama hea kui värske vihmavesi ning tõeline taevavalgus natukese päikesega!

On ka mõned friigid, mis tahavad sooja tuba, lauspäikest (kõrbekaktused) ning ohtrat akvaariumivett, nt purpur-setkreaasea, see on juudihabeme priske sugulane, ning ka juudihabemed ise, mis kyll nii päikeselembesed pole... ka viirpelargooniumide kirju kamp ei taha märga põhjala suve - õied hakkavad mädanema, teod ryndavad. See-eest fuxia naudib õuesuve väga! Muide, osad orhideed - onciidiumid, kambriad, väärisdendroobiumid, askocendad, epidendrumid ja cymbiidiumid kasvavad õues maja kirdekyljel päris mõnuga (meie maja on NS-telje suhtes mingi 45-se nurga all, kirde-edela teljega, st maja lõunakylg on tegelikult edelakylg). Muidugi, sage lausvihm ja sipelgad tulex eemal hoida... enne taimede tuppakolimist saab veel entomoloogiat näha!

Erinevalt Ascocendade vikerkaarest, mis oli internetist pyytud (vabandan, et viisin käpasõbrad nonde hinnaliste kalliskividega exiteele kui ise oman ainult 2 sinist), olen hetkel 2 oncidium-hybriidi õnnelik omanik, roosaim neist pildil (onc. Sherry Lady) ning teine muidu "tavaline kollane". Ehkki roosad õied on tänasex juba maha pudisenud, rõõmustab mind taimede lopsakas kasv & elujõud. Tuleval aastal jälle!

Kruusaaiad

On mitmesaja aasta vanused kultuurmaad, millel aga mingid kultuurid eriti kasvada pole tahtnud. Lambaid ja lehmi on seal karjatatud, kartuleid kasvatatud, võetud hõredat heina, ennevanasti ehk oli mõisaherra nõudmisel mingeid nässakaid teraviljasid...

Praegu on seal looduslikud lillepeenrad. Hektarite kaupa. Liblikate, põrnikate, mesilaste lõhnav paradiis. Karikakrad, härjasilmad, äiatarid, puju liigid, ohaka liigid, nõiahambad, ristikud, lutsernid, kivirikkude liigid, madarad ja maranad, vägiheinad, hanejalad jne. jne. Varjulisemas kohas suurte mändide all kasvab kõrreliste, kellukate, sammalde, samblike jne jne vahel metsmaasikaid.

Lähed veel paarsada meetrit edasi ja metsaserval võib leida orhideesid - rohekasvalgete õitega käoraamatud valvavad hoopis isemoodi kooslusi.

Imeline. Mitte müüdav.

Kaunid kodumaa taimed

Milline õnn! Raha on ocas! Ma saan kõigile abivajajatele öelda, et hetkel ma ei saa sõita, sest autode paagid on tyhjad, teatav ylitähtis jupp on katki vms & ootan raha tulekit. Juba teist päeva ei pea ma qskile millegi järele sõitma!
Hetkel on mul jälle võimalik tegelda oma tegemata kodutöödega, & sellises järjekorras, nagu meile paremini sobib - ka lastega yht-teist koos õues teha. Juba mitu päeva mässan ma meciqmate peenraosadega, vaheldumisi vundamendi taastamise abitööde või tubaste majatöödega.
Just olen jagu saanud enamiqst uuest pysiqpeenraosast, millel kasvasid minuga yhekõrgused nõgesed... jäänud on veel korrastada mahapõlenud laudavundamendis asuv peenraosa, millel eelmine suvi talisibulad, tyrgi uba & salatid umbrohu nahka läxid. Selle osa ma lihcalt täidan umbrohu, kruusa, turba &m-ga & panen paxu kile alla kypsema. Aga selle osa kõrval asuv osa tuleb lihcalt taimedest puhtax teha & kruusapinnaga istu- & tööplac teha, sest nagu selgus, on seal huumuskiht väga õhuke, enamus on lihcalt savi &m vana taluhoone sulamisest järelejäänud kõva aines. Ex ole ka sellist privaacet lapikest vaja, qs omaette, ilma võõraste jõllamata, nt päevitada või rippkiiges lesida, või midagi muud eriti põnevat teha - hetkel tuleb pähe vabaõhu-õmblustuba. Mix mitte?!
Viimatikirjeldatud vareme sees on minu arvates yx vingemaid taimekoslusi, millele ma enne sygist labidat sisse ei löö - aedvaak (ylilopsakas kollaste õitega korvõieline, meil 1,7 m kõrge), veidi saledama joonega takjad & nõgesed. Qna lahjal savil kasvades need teised pole väga laiutama hakanud, siis on tegu imelise kooslusega - kaunis & hooldusvaba!
Häid avastusi Sullegi, hyva lugeja, kodumaiste taimede ilu avastamisel!

paula, poisipea & teised

/Pildil on vanda, Tai taim. Orhidee, noh:)/
.............................................

Meie maja uxe ees on yle-eelmise keisriherra-aegne sirelihekk. Ei saa tast jagu nuga, ei käärid, kolhoosiajal p6rutati sinna muuhulgas traktoriga... mina, kes ma paari n2dala eest 5ndat asustamise aastapäeva tähistasin, olen seda hekki pyganud noaga, mitut sorti kääridega, induktor- & mootorsaega. Praegu on jälle käsil nn tugev noorendusl6iqs pärast kevadist valgustusraiet, et p6hivarred saada veidi alla meetristex & välja lõigatud kõik haiged kännud & kõverad oxad. Ehk yletuleval aastal hakkab see asi ka normaalne välja n2gema...


Sellega tervitan k6iki aednikke, kes oma värskeltistutatud põõsaraokesi vaadeldes ootavad kannatamatult, millal kõrrekestest saab tihe & tugev okasmyyr. Mida seej2rel k6igi l6ikeriistadega tagasi t6rjuma asuda...


Aga 4-5 aastat tagasi istutatud hekijupikesed hakkavad ilmet v6tma. Viirpuudele on vaja teha qjundusl6iqsi, et nad ei kasvax harjavartena taevasse, samuti korrigeerida forsyytiaid & kontpuid, aga muud maimukesed on ikka veel pisikesev6itu ega meenuta millegagi lahqnud aednikest maha j22nud iidvanu rohelisi lohesid.


Hoolimata sellest, et mul on T88tuameti kinnimaxtud ettev6tlusqrsuse lõputööx vaja valmis saada 40 lk analyytiline & tabelitest qbisev äriplaan, tegelen ikka veel yhega oma hirmsatest haigustest - orhideedega. Viimaste nädalate sees olen koju tassinud järgmised troopikaasukad:


Phalaenopsis, doritaenopsis, e qkinga sordid, hetkel yle 10. Dendrobium nobile´d ja d. kingianum ja d. phalaenopsis, põnev rohelise-lilla õievärviga. Cambriad, miltoonia-esivanematega, 2 tk, ja veel 1 mirjuk2pp. Siis veel 1 zygopetalum, vist sinikäpp e.k. On veel 1 lahe elukas: Vanda, millelt tytartaime eraldasin & proovin pisikest millalgi puuoxajupil vms rippuvana kasvatada, suurem vanda elab mingis vanaaegses kandilises happepurgis. Pisike ludiisia on väga vapper & kasvab nagu maasikas heinamaal. On veel 1 pisike kirjulehine veenusking e maleorhidee kah, & 2 miltooniat. Miltoonia on pagana õrn taim, tahab väga vähe & väga täpset kastmist... aga cymbidium on nagu päevaliilia, sööb-joob poti tyhjax ning peagi kyynitab juuri yle ääre: tahan veel!


Ok, ok. Suvelilli on mul kah ahnicetud, need on nn toalille-tyypi e tasub talvel jahedas ruumis hoida, on kevadel jälle võtta, & nii mitu aastat jutti. Bauhofist ostetud sooduka ajal mitu sedasorti lillikest - virk-liisut & fuxiat rõõmustavad mu hinge rohkem q miski muu, sest alles oli talv, kylm ning maa kivikõva & lootusetu ilmega. Nyyd ahmib mu hing kõike, millel vähegi mahlane leheke kyljes on! Ex oma osa annab ka stress, sest majapidamine, ettevõtte asutamine koos kõigi qlutuste & asjaajamiste-maxudega, pereasjad & maa-asjad on, mulle tundub, paljuvõitu yhele inimesele. Siis istun fuxiapõõsa ette maha & muudq jõllitan...


Miskipärast, olgugi et minu man taimed ikka kasvavad, ei ole mul õnne helxiine e poisipeaga. Kyll keeravad lapsed poti uppi, kyll pistavad taime peitu, nii et teine seal lootusetult qivab. Sel kevadel ebaõnnestus jälle... aga paar sammu õue & lopsakad vesiheinavõrsed on kohe võtta! Sest laulupeolistele mõeldud pikne-paduvihm oma mitmenädalaste eelproovidega on tõhus elixiir olnud.


Täna köögiviljast ei räägi. Head ilulemist!