Õiendamist lumerooside teemal ja teisi muinasjutte

Tänu eelmisele aastale ei mäleta ma päris paljude oma aias elavate taimekeste botaaniliselt täpseid sordi- või liiginimesid, seetõttu jäid eelmise posti piltidele taimede nimed lisamata. Nartsisside etikett on yhes tubases riiulis yhe ajalehepaki all, aga lumeroosi põõsa kõrval asetses hoopis vale etikett ja guuglis tuhnimine andis mulle ainult teadmise, et see taim EI OLE must lumeroos, vinav ega mallorca lumeroos, ega ka mitte puhas kaukaasia lumeroos. Vaid hoopis miskine krantside krants. Sellest ma järeldasin, et pean väga ettevaatlikult rohima hakkama, sest maa seest on tõusmas ammu unustatud ja enne nägematuid imesid, mida tahaks siiski täies ilus näha. Selles aias toimetanud isik lahkus mulle seletamata, mis, miks ja kuidas siin kasvab, ja mul pole muud teha, kui jälgida, avastada ja imestada. Mõne asja kohta on siiski sellise tundega teadmised, et ma olen siin olnud, justkui kylas käinud, aga pole yldse mitte raasugi rõõmsat teadmist, et see on see, ja tolle istutasin ma siis, ja seal on yldse nondest kohtadest pärit taimed. Mu mälestused on võõrad ja auklikud, eks ole näha, kuidas me koos hakkama saama hakkame.

Loba korras, et eile tegin enda kohta väga tõsise jõunumbri. Nimelt pidin sõitma (yks suund pea 80 km) ymber Võrtsjärve, et ära tuua talvel tellitud torupill. Ilm oli ilus, kaunid vaated rõõmustasid hinge, vereringe ei hakanudki kobrutama ja pea ringi käima,  ma suutsin ja jaksasin sõita. Kohapeal pillimeistri juures juba jalad värisesid ja koju tagasi jõudes oli esimene asi pikali visata. Ärgu kysitagu, kuidas pillipuhumine läheb - see on kõige põnevam ja teistest vilepillidest täiesti erinev asjandus, mis mu kätte iial sattunud on, ja selle ennenägematute osiste korralikult käimasaamine nõuab veel natuke harjutamist. Eile õhtul aga paar korda kääksutasin ja viisijupikesed siiski sain kätte.

Lastele meeldis.

Aga õues vahivad mind etteheitvate nägudega lõhkumata kyttepuude, ehitajat ootav kruusa ja lõikaja järele kisendav vanaraua hunnik, maa seest venivad välja irvitavad umbheinad, verandale on tekkinud korralik kägar musta pesu ja poriseid töösaapaid, aiamasinad tahavad remonti ja maja kukub veerand tunni pärast kokku. Mina aga vedelen voodis, valuvaigisti keres, ja lobisen oma nähtamatute sõpradega. Oh mind laiska tõbrast kyll.

Kevadtormamine

Lõikasin puid, rohisin, kraamisin prygimägesid, rohisin, sorteerisin vanarauda, rohisin, pesin 2 nädala pesu, rohisin, lõikasin ja kärutasin taimepealseid, rohisin. Ja siis pikutasin natuke. 

Kasvukat koristasin ja veel kõiksugumasi asju tegin, aga hyva lugeja aja kokkuhoidmiseks näite, mõõte, pindu, materjale, mõtteid ja tundeid ei kirjelda. Mitte et neid poleks, otse vastupidi.

Lyhikest juttu

Selline tunne on, et justkui hakkaks narkoosist toibuma. Aga päris yles ikka veel ei ärka. Õnneks on muu maailm mu ära unustanud ja keegi ei taha ega paku midagi, mul on enamasti võimalik mingit kergemat õuetöödki teha, kui jaksan, ja puhata, kui ei jaksa. See on enneolematu luksus, peab ytlema.

Ja ma hoian igast mõtte moodi asjast kinni nagu tsirkuse jõumees, kellelt kosmiline tyhjus viimset sangpommi käest rebib. Ma juba jaksan neist kinni hoida! Mul ei hakkagi isegi ajaleheartiklit lugedes pea ringi käima ja syda ei lähe peapööritusest ja õhupuudusest pahaks! Ainult see äraneetud uneuim.

Ja lilled õitsevad.