09 juuni 2025

Punane

Yhes (interneti)kohas vaidlesin punaste hostade teemal, misjärel otsisin majaymbruse hoolikalt läbi, et oma kõige punasem hosta yles leida. Siis otsisin hoolikalt internetist,  et taime õige nimi yles leida - nimelt ostsin ma selle yhel ammusel, väga hämaral sygisel juba ilma lehtedeta ja vale nimesildiga, nagu järgmisel suvel selgus, ja nagu just osutus,  oli see vale nimi mälus pysimisel edukam. 
Lubatagu tutvustada: Hosta x hybrida "Purple Heart".
Punaste vartega (tglt pole see päris korrektne, botaanikud nimetavad hosta "varsi" vist lehealuseks või midagi) vanemaid sorte on tänapäevani kogu maailmas, sh meil, myygis õige mitu, minu Tundmatu Looma Naha puhul olid määravateks lehe sydajas kuju ja soe laimiroheline värvus ning suured lillakaspunased täpid lehe roodudel. Kuna mul eelmine suvi, ka aias,  jäi täiesti vahele, ja ma ei tea, mis selle aja jooksul kõik hukka said, siis vintskete ellujäänute, ka antud kapsakese, yle võib ainult rõõmustada. 

05 juuni 2025

Rõõmustus

Bretagne on Eesti kyla, sain ma just teada. Sest on 1 vana tantsulugu, mida mängivad nii eesti kui bretooni rahvamuusikud. Muudkui kuula ja et imetle! Ja eestikeelsena tuleb sama pala ette selle loo teises pooles.

03 juuni 2025

Kaebtus

Mis kuradi suvi see on, aru mai saa. Aprilli kuumalaine oli vaikne ja uimane, maikuu pakane, et õieti polnudki teist (kirsiaedade ja ploomipadrikute omanikud teavad, millest jutt), ja iga jumala nädal sadas nädal aega jutti, nii et naaberkyla ehitushullud ei saanud oma katustepanemistega ilma ligunemata hakkama. Mul on absoluutselt KÕIK puitu, kivi ja rauda puutuv pooleli,  sest vaja on meeleheitlikult niita juba iidsele päkapikule rinnuni ulatuvaid naate ja põllumeeste plahvatuslikke siloheinakultuure, mis piisavalt niiskel savimullal sõna otseses mõttes inimesekõrguseks kasvavad. Ja loomulikult haavapuude isekylv salakavalalt muidu veel noore ja pehme heina sees. Mu kõige hirmsam võsatrimmer, puhastatud karpa ja käiatud kettaga, saab selle suve kohta juba ebatavaliselt mitmendat korda vatti. Muide, murutrakroriga 3x nädalas jõristada mai raatsi, sest eilne arvutus näitas,  et tolle kytusekylu per pindalayhik on sõna otseses mõttes 14 (neliteist) korda suurem, ja tollega päris igal pool ei liigu, ja talve jooksul maa seest välja kerkinud kivide-kändude peal sihukest õrna asjakest lõhkuda pole tark. Lõpetuseks, kettaga niites jääb hein terveks ja seda on lihtne kokku korjata. Ma panen selle pärastpoole kõdupeenardesse ja istutan kõige otsa kõrvitsataimed ja ehk kurgi omigi. Muide, kogu õue-, aia-, heki- ja laudataguse pinnast niidan ma hooaja jooksul võsastumise vältimiseks kokku heal juhul 2/3, madalat, tihedamat nyhkimist vajavat muru viljelen ainult seal, kus eluks vajalik, sest kesse jaksab, ning inimkonnale pole see kõik yldse oluline, planeedile aga on minu õue heakord jumala ykskõik.
Sellest, kuidas minu saarekese servad haruldaselt vihmasest hiliskevadest ja vesisest varasuvest nii pehmed on, et kärumeestki ei kanna, ja milline oli meie varalahkunud halumasina õnnis elu ning kuidas saabus ta vaga surm, ning mis siis edasi sai, mõni teine kord.
Hyva lugeja rõõmuks pildike iidsete päkapikkude igapäevaelust keset sõnakuulmatut loodust, mida ei saa parimagi tahtmise juures millekski kultuurseks, näiteks aiaks, nimetada.