Lisaks massinate muru sisse uputamisele tehakse meie majas aeg-ajalt ka teste. Näiteks selliseid, mis näitavad, et kas sa tunned kapsa kõiki kehaosi või eristad lineaarvõrrandit liiklusmärgist, või oskad kirjeldada oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire määra. Mul õnnestus pärast pikki aastaid kõikvõimalike spetsialistidega maniakaalset vaidlemist nyyd ykspäev rääkida psyhhiaatriga Pea Asjast uue nurga alt ning miskipärast saada täitmiseks kysimustik. Oleme aus, doktor rabas mind oma kiiruse ja uudsete seisukohtadega.
Ff, ma täitsin seda testi mingi 4 tundi. Ei olnud yldse meeldiv kirjutamine, sest kõrvuti tuli täita nii täiskasvanuaja kui lapsepõlve kohta. Ma sain põmst kõigi osade kõigi kysimuste kõigi vastuste kohta märke teha e "jah" vastata. Aga edasi? Kui psyhhiaater oli vastuvõtul öelnud, et me katsume teid aidata, siis kukkus mul karp lahti ja suurest ehmatusest oskasin öelda ainult seda, et tänan, aga minu elu on suht elatud juba ja ideed asjade parandamiseks on otsas.
Ja ikkagi, kuidas see aitamine käib? Kuidas ravumid saavad mind hoopis teiseks inimeseks kemiseerida? Või kui, siis milliseks?
Ma TEAN, et olen pysimatu. Seda ka, et tähelepanuhäirega, tõeline kaosegeenius. Meie peres ja esivanemate hulgas on selliseid veel ja veel. Ma olen selline olnud kogu oma elu ja hoolimata elu jooksul omandatud paljudest ellujäämisharjutustest, -võtetest ja -oskusest on sisu ikka sama pysinud ja olenemata mistahes ravidest jään mina ise ju samaks. Krundiks all on veel omakorda igasugu hirmu ja õuduse jutud ja asjad, mida ei kustuta ykski ravum, ja mis hoiavad mind kõvasti oma puuris kinni. Pärast 48 aastat karmi enesesundimist paigal seisma ja istuma, kui kogu keha rahutusest kipitab, jalg väriseb ja pea keeb, olema elu eest vait, kui hinges pulbitseb fyysilist valu tekitav soov kiirelt ja palju rääkida, naerda ja laulda, nii et suur osa mõttejõust ongi alati kulunud enda sundimisele ja keelamisele, on see sund oluline osa minust ja seda ei pane enam niisama kõrvale. Isegi minu laulud synnivad vaikuses ja elavad mu peas, ma kunagi ei laula kodus. Aga meeldiv on teada, et minu tagasihoidlikust isikust on kasu teadusele ja neile hypikutele, kellel elud veel alles ees.
5 kommentaari:
Aga proovi. Ma täitsa usun, et nad saavadki sind aidata. Ma ise ka siin veel paar kuud tagasi mõtlesin, et ah mis, ma saan ju hakkama küll ja vaevalt et siin mingit olulist muutust tulla saab. Nüüd ma arvan hoopis teistmoodi.
Võimalik, et ravimid aitavad sul näiteks energiat kokku hoida - kõik need sisseõpitud toimetuleismehhanismid (ise enda liikumatuks sundimine jne) on küll juba ammu automaatsed, kuid kulutavad sellegipoolest energiat. Seda võimalikku vabanevat energiat võiks ju vabalt millegi toredama jaoks kasutada. Näiteks.
Mul on sinu üle hea meel, sest mulle tundub, et sa oled viimase aasta jooksul mitu suurt hüpet teinud ja elukvaliteeti parandanud. Ja ma väga loodan, et see jätkub ja käsil on järjekordne hüpe.
Ühinen Lendavaga.
Ma sain 47 aastaselt esimest korda teada, milline on elu ilma depressioonita. Pidin tutvuma täiesti uue endaga. See oli veits imelik ja ootamatu kogemus ning enda leidmine võttis aega, aga ma ei taha kindlasti tagasi seda vana ja tuttavat kuid depressioonis ennast. 47 aastaselt uut elu alustada ei ole sugugi paha
Ps. Ma täitsin seda testi kolmel korral paar-kolm tundi korraga. Lugesin jälle üle, midagi tuli jälle meelde, kribasin pliiatsiga märkmeid testi servale. Mõnda kohta ka küsimärke, sest küsimus "kas koolis kiusati" jäi küll ristikeseta, aga see on ju puhas õnneasi? Meil kiusati pigem neid, eks häälekalt vastu hakkasid, mina vaikse ja tähelepandamatuna ei olnud huvitav. Teiseks oli meil ka üle keskmise intelligentsem klass, jõhkrat kiusamist oligi võrreldes teistega väga vähe. Noriti natuke ikka, aga seda küll pea kõigi kallal, ma ei tea kedagi, kes oleks mõningasest norimisest puutumata jäänud. Igatahes selle testi tegemine oli ise juba silmiavav. Mul test oli ingliskeelne, tõlkimine võttis oma aja. Arstiga "ratsutasime" selle kiiresti tunni ajaga uuesti üle, ta tegi veel ristikesi ja märkmeid juurdegi.
Õigete ravimite ja -dooside leidmine võib aega võtta. Aga kui on sobiv käes, siis julgen lubada, et elamine saab oluliselt lihtsam tunduma. Kergem. Paljud asjad, mis varem tulid pingutusega ja liigse energiakuluga, ei võta enam kaugeltki nii palju energiat. Enesetunne on märgatavalt kergem, igas mõttes, füüsiliselt ja ka vaimselt. Teiste kogemusi lugedes on nii mõnedki saanud lahti ka depressioonist, sest depressioon ei ole neil olnud mitte asi iseeneses, vaid ATHst tulenev seisund. Saab ATH õige abi, kaovad või vähemalt leevenevad ka muud sellest tulenevad häirivad olekud.
Ravumid ei saa sind jah täiesti teiseks teha, aga need võivad anda sulle iseendaga uusi vaatenurki ja võimalusi, on täiesti mõeldav, et sa iseennast oled seni tundnud veidi ühekülgselt. Et sind on elu sellesse külge surunud ja sa ei tea, mis kõik mujal sinus veel avastada on.
Postita kommentaar