Pagulikud lood

Mu vanem tytar on mugavuspagulane. Kunagi, kui ma hariduse saamiseks kultuuripagulaseks hakkasin ja hylgasin oma õilsate esivanemate maa ja siirdusin Läti piiri äärsest looduslähedasest lapsepõlvekodukesest suurde hirmsasse Tarto linna, siis sellega ma muidugi ei piirdunud. Ma asusin otsekohe kerglast elu elama ja sain võõrast verd meestega karja lapsi. Need lapsed kasvavad nyyd järjest suureks ja mis te arvate, kas nad tahavad oma kalli ema synnikodus soos kraavi kaevata, lodumetsast käsitsi palki välja vinnata ja kardula-, rukki- ning suhkrupeedipõllal kõblata, et sygiseks paari kummikute raha teenida. Ei, kussa sellega. Yhesõnaga, vanem tytar elab Tardo liinas töötava tudengi elu, ei kavatsegi oma vanale kallile emale ja isamaale rodu lapselapsi synnitada, aga see-eest käib iga veidi aja tagant kylas ja siis me lõbutseme maiselt, malbelt ja kombekohaselt. Näiteks kärutame savi. Kuna see on ohtlik töö ehitusobjektil, peab omanik vastutama tööjõu turvalisuse eest. Ja kuna maailmas on rahutud ajad, soovib mu tytar jääda anonyymseks orjaks Lõunamaalt, rõhutades seda oma peakattevalikuga.

Yks lõbustus, ilma milleta mu elu oleks sisutu, värvitu ja mõttetu, on sõitmine. Mida kaugemale, seda parem. Tänutäheks Lõunamaa Orjale tegime yhe väikese Valmiera-reisi, mille meenete hulka kuulusid muuhulgas allahinnatud pyramiidtammed, halumasin ja ennenägematud šokolaadikypsised.

Ja loomulikult vaated Valmiera hõõguvsäravas muuseumis imeliste SUURTE suvelilleseadete ja tellishoonetega.