Tuigerdas teine tujutult trotuaaril, tallad tulised. Koperdas kohatult, maigutas maotult. Maas vedelesid arusaamatud artefaktid, vigisesid varvaste all ja krõmpsusid käimisel. Korraga pidurdas miski rytmika komberdamise - vetruval verandapõrandal põrnitses sarviline asjandus. Zombile hakkas ähmaselt asju meenuma. Ta võttis maast yles yhe tuvastamatu tuustaka, ja peale mõningast raputamist ja pinnimist osutus see koletis võsatrimmeri traksideks. Uudishimu ei andnud häbeneda, tsombe võttis ka jalus vedelevat sarvilist masinat nöörist sakutada. Masin oli äkilises tujus ja hakkas kohe põrisema ja vihisema. Tsombe oli kunagi metsikute elajatega võidelnud ja teadis kohe, mis teha - hirmus asi tuleb enda kylge rihmata ja sarvipidi kõvasti kinni kahmata, teistmoodi tõbrast taltsaks ei saa. Mässasid, mis nad mässasid - majandushoovi tagumine serv sai tasaseks traaveldatud, õhk nõgesepurust puhtamaks, yksiti ka jalad tõuomaselt rohelisemaks.
Aga muu loodus ajab tuliselt armuasju. Kõik, millel on ette nähtud vilja kanda, õitsevad, nagu meeletud, sest pärast korralikku kastmist on selleks ometi aeg antud. Linnukesed ei jaksa enam laulda, sest paljudel piiksuvad ja kuldnokkadel kiiksuvad pojad pesas. Aeda hakkavad tulema värvid. Ja vormid.
Kuldsõstra õis on kuidagi eriti ymaralt nunnu, võrreldes nt tikri omaga. Kurdlehise rabarbri lehed on tujutõstvalt voldilised, kuni on noored ja terved - kahjuks armastavad neid ka teod. Ning loo lõpuks muinasjutuline loodekaarevaade. Kiuslik tuul on magama keeranud, kogu elusloodus supleb kuldses õhtuvalguses.
1 kommentaar:
Jaa, kuldsõstart ma kasvataksin kindlasti kui mul oleks rohkem ruumi. Selle taime õite lõhn on imeline. Algusaegadel oli ta mul tagaaias, aga ikka liiga suur, aroomist hoolimata.
Postita kommentaar