Hõljum

Selle aasta mai on vihmasemaid nendest, mida mäletan. Ja samas kyllalt soe. Raasuke minust suudab veel imetleda ja rõõmustada aia ärkamise yle. Viljapuude õitsemise aeg on alati imeline.

Aga sel aastal on palju asju teisiti. Ma ei ole kunagi päris ärkvel, vaid hõljun poolune, ebakindla hajameelsuse ja ahastamapaneva unustamise hallis supis. Eks 44 aastat pidevaid õudusi, väikeste muidu kenakeste vahepausidega, on teinud oma töö. Tilgad uuristavad kivi olematuks, kui neid saab piisavalt palju.

Siin ma siis hõljun.