Pikaldane kevad ja uus amet

Eelmisel suvel oli kõvasti päikest.

Sygisel tuli korra kõvasti vihma.

Talvel saime kõvasti lund. See viimane ei taha kuidagi otsa saada. Tihased ja varesed pahandavad juba päris kõva häälega. Jääst ja lumest ei saa isegi tuline märtsipäike veel kuidagi jagu ja ikka veel magan lammavillase kampsumiga, sest vererõhk.

Ma olen täiesti ootamatult osutunud muusikaterapeudiks. Eile õhtul käisime vennal kylas, poiste saunaõhtu, ja tegime garaažis lärmi, nagu ikka. Ja minu ebamusikaalne abikaas suutis trummidel juba täiesti talutavalt syldibändi tasemel 4/4 rytme mängida ning pärast punkbändi tasemel kitarri, 1-2 keelel. Meil on kodus fretless bass, mida ta mängib hea meelega, tavalisi ta kardab. 😮  Samas, trumme enam ei karda, kodus  õpetasin talle põhiasjad selgeks ja nyyd oli nii hea võtta. Tema hoo juures võttis vend ka trummi taga platsi ja täiesti sai tiksu mahamängimisega hakkama. Kusjuures varem nad kartsid vastavaid pille! Hirm uue asja ees on eluvaldkonnaylene ja vajab mustrite muutmist, ja kui suudetakse kasvõi võõra ja koleda pilli seest midagi välja võluda, siis see jääb mitmeks päevaks vereringesse ja imbub ajusse. Vali rockbändiheli on keskealistele tuimavõitu patsientidele hea tugev mustrimuutja.

Mina võrdlen ennast Dream Theateri poissidega ja peab ytlema, mängin väga sitasti. Vaat miks ma pändi ei tee ja kuulus ei ole. Hea lugeja vaatab neid ilusaid poissa ja mõistab kohe seda asja.

https://youtu.be/79rJYXtauo4

P.s. muidu oli jututeemaks kobraste poolt hävitatud maaparandusega st uppunud metsast kyttepuude lõikamine. Kui ainult valusid ees ei oleks.