Väga väsinud aedniku õhtune laul

Miljon väikest murekuradit purevad,
Ei nad äikest-päikest karda, vaid tuuseldavat rõõmutuult
Neil järel kleepuvmustad mõtted tulevad,
Kyll rebin tardumusest end, kuid ei kätte saa õuna elupuult.
Õhtutaevas päikese ymber keerleb ja voolab sulatinana
Õhtuvalgus mu jalgu kleepub kui tuline mesi
Lastagu ometi väsinuvoodile panna valgem lina,
Seinale ära kitarr ja vaasi värske vesi.
  Ma olen köisi pununud liivast,
  Teind leivast redeleid ja sõelal kandnud vett
  Nyyd jälgin õhtutaevas valgust viimast
  Ja maitsen tublisti kogutud väsimusemett.

Kes tunneb teise teed, kes naerab teise naeru,
Kes suudab muret jagada ja koos kortsutada kulmu
See teab, su sõnu kuuldakse vaid vaevu,
Kaob palju öeldust kajata, hajub halli põuatolmu.
Sa sosistad ja hõigud, aina yle kordad,
Mis sulle selge päev, see neile tume õhtutee
Vahest kuuleva, hetkeks su sõnad lähevad korda,
Kuid alati liiga äkki langeb teid lahutav öö.
  Ma olen köisi pununud liivast,
Teind leivast redeleid ja sõelal vedanud vett.
Nyyd jälgin õhtutaeva valgust viimast
Ja maitsen hoolega kogutud väsimusemett.