10 mai 2018

Ja tõuseb taeva poole

Misasja?
Ikka vanade aegade mälestus. Hakkab looma mõte kaunimast kodust. Ei, ma ei pane tapeeti. Hoopis ostlesin uue muruniitja, istutasin veel puid, aga kõige ajamahukam ja lõppematum, nagu ikka, on praht. Siiskisiiski, varemeplatsid on tublisti kokku kuivanud ja ma saan kylvata nii mõnedki sajad ruutmeetrid uut muru kohe lähipäevil, kui vihma tuleb.





Yks pilt graatsilisest posti otsas seisjast ei ole meie majast, vaid piiriäärsest talust. See iseloomustab hästi uuemate eestlaste põlvkondade suhtumist lammutamisse, mullatöödesse ja kahjuks ka ehitamisse. Aga mina ei nuta, vaid teen lõket.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Täitsa hämmastav, kuidas vanad talukohad on sageli prügisse uppumas. Kas praht loobiti maha seepärast, et polnud prügimäge, kuhu viia, või oli see lihtsalt mentaliteediküsimus?
A muidu on Eestimaa kevad ikka jätkuvalt niiiiiiiii ilus!

Lendav ütles ...

Mõlemat, sest mõisaaegadel veel selliseid üldrahvalikke prügilaid ei olnud, igaüks pidi oma rämpsu ise kuhugi ära panema. Ja nõukaajal küll olid juba prügilad, aga maapiirkondades prügivedu reeglina ei olnudki olemas. Nii et aastasadade-, et mitte öelda tuhandete pikkune harjumus visata rämps otse aia taha. Või lauda taha. Või lähimasse metsaveerde. Praegune prügimajandus maakohtades on alles väga uus nähtus, saabus käesoleva vabariigi ajal.

Anonüümne ütles ...

Ma lihtsalt mõtlen, et minu vanaemal siukest hullu prügimäge küll ei olnud, sest toidujäätmed läksid komposti, põletatav praht ahju alla ja muud nagu polnudki. Samas Mokra talukoht (13 aastat tagasi ostetud), oli paksult igasugu saasta täis, alates konservikarbikaantest lõpetades katkiste pudelitega. Inimesed on erinevad ;)

Futu ütles ...

meil oli ka paras prügila