16 mai 2018

Hirmus lugu

Yts käy mu takan
Luur, nii et ma silmänukast näe
Kavval om, tiid mu kombit ja viise
Valgõ päävä aig ja õdak ja yy.
Tuu hõikas - kassa saat!
Tuu teedä' and - nyyd om hukan.
Tuu kärk - kae', määne sa olõt!
Tuu kõssas - är no uutkugi, tuu ei olõ' su jaos, mine' istu' sennä nukka ja olõ' vaiki.
Tuu arvas, et ma tedä ärä' ei tunnõ' ja alati tii, mis kästäs, ku aga kiäki hõik.
A ma silmänukast näe,
Kuulõ ja tunnõ ärä', et tuu um mu uma hirm,
Mu perit pelgämine, opit oht
Ja vannu vari, ei muud.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

ah kui hea

Lendav ütles ...

Murdeluule on nii kodune ja nii oma, rohkem kui kirjakeelne. Mis sest, et ma suuremalt osalt kirjakeelses maailmas kasvanud olen, esivanemate kõne kõla on maagiline.

Luuletuse sisust rääkimatagi. On hea, isegi väga.

Morgie ütles ...

Uu-jeah.

Anonüümne ütles ...

Oskaks minagi nii...

HelveL ütles ...

paganama hea. ikka kohe väga hea.

Futu ütles ...

super!:)