30 detsember 2016

Metalne ballaadike

Taevas on jälle roostepunane
Pilvedel verekarva servad
Päike ei tule enam kunagi
Kõikjal on trellid ja usteta seinad

Kõrged on kõrred roostepunased
Kõrtel on rauast sydamed
Ära tõsta pead kuigi ehk julged
Kõik mis on kõrgem peagi kõduneb

Taevas on alati roostepunane
Ära arva et näed midagi muud
Rauast tiibadel surm vuhiseb
Temal on alati lennutuul

Kõrged on kõrred roostepunased
Taevas on vasekarva
Surma silmad ei unusta kunagi
Kyyned sinust mööda ei haara

Pilvedel on verekarva servad
Madalad kõhud sysimustad
Murtud selgrooga nende all roomad
Elu räbalaidki armastad

...
Minu taevas on kõrge ja kõigis sinise toonides, aga neil, kes jooksevad end mätaste vahel peites, see nii ei ole. Minu taevas lendavad kotkad ja tihased on ilusad oma valgete, roheliste ja punaste kõhukestega, aga neil, kes peavad kylmunud mätaste vahel nälja pärast jooksma, on vaja hääletult liginevaid varje karta.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

neil sal mätaste vahel jah, esimese hooga muutusin juba murelikuks :)

Aidi ütles ...

Mulle meeldib see proosaosa. Hingematvalt hästi öeldud.

Anonüümne ütles ...

Sünge, aga ilus!

Eve Piibeleht ütles ...

Kes tiibu laiali sirutada ei julge, jääbki paraku roomama.

Krissu ütles ...

Rõõmu ja rahu igasse päeva, A.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Hmmmmm.
Rahulikku aastalõppu! Ja et uus tuleks rikkam hääduse ja hääde mõtete poolest!