P.s. Ei saa kevadel lillejututa. Mõned päevad enne naistepäeva käisin linnas, lumesadu, jalad märjad, Juhan Liiv. Toidukraam varutud, vaja Bauhoffi seemneid ja lilli imetlema minna. Ja mis mina näen! Fuksiate, pelargooniumide, raudyrtide ja begooniate beebitaimed! Ja vandad, mõistate, VANDAD! Soodsa hinnaga imelised paljudes kaunites toonides õite ja jumalikult nöörjate juurekimpudega vandad, oma paarkymmend tykki riiulil! Aga mul oli ihnusehoog kallal ja valisin ainult paar fuksiabeebit.
Kui naistepäeva õhtul kruve läksin ostma, olid nii beebitaimed kui vandad otsas. Ega ma endale lillekest kinkimata ei jätnud siiski.
Seda, et kevad on tulemas, ytlevad mulle toataimede ladvad. Umbes nädala eest hakkasid nad sordiomaseid värvusi ja poose võtma, enne seda olid kõik võrsed yhtlaselt nõrgad ja helerohelised. Kevad, hõi.
5 kommentaari:
Ma lähen kohe praegu kadedusest roheliseks. Vandasid meie linnas ei müüda, ja neti kaudu on vist veits riskantne osta.
Aga lõng on väga äge. Mulle meeldivad kirjud lõngad, mida kirjumad, seda ägedamad.
Mõnusat tooni lõng. Vandasid pole ma ihusilmaga veel näinud, kuid tundsin ise ka hiljaaegu, et mul võiks vähemalt üks orhidee veel olla.
Mis ilus lõng. Ja mis ilusat sellest kõik veel saab!
Meil õitseb vanda millegipärast üle aasta, aga paganama ilus on ta küll.
Mina oma vandat elus hoida ei suutnud. No ei sobi mulle taimed, kelle ümber tuleb iga päev kikivarvu asjatada. Igaühele oma.
Lõngad on pehmed ja mõnusad ning suur must villakoer viskab karva lahti. Nädalavahetusel hakkame kammima.
Hirrrrrmus arrrrrrrmas lõng!
Postita kommentaar