Kevadtalv ja kandlehelid

Päike on asunud järjest pikemaid kaari tegema ja minu vanad kondid muutuvad iga päevaga aina kergemaks ja kepsakamaks. Silme ees on pikalt valge surma kihi alt välja sulavad värvilised samblikud, aga mõttelennu värvidele sekundeerivad kiirabi korras ymber istutatud taimede pottides tärkavad umbrohuninakesed.
Kuna minu ja maailma vahel on järjest paksenev kardin, siis paaduva sotsiopaadina luban endale hobisid ja lõbustusi, mis keskealisele pereemale traditsiooniliselt kohased ei ole. Lisaks diagnoositud sygava puudega lapse pidamisele, räpaste koduloomade armastamisele ja käsitöömasinate ning tehnoloogiate omandamisele ja õppimisele on minu sees päris suureks kasvanud ja kogu kehasse siirded ajanud väike elektrikitarrist. Tõbi sai aastate eest alguse puukitarri tinistamisega, edasi tulid romantilised elektrikitarriballadilaadsed helindid, aga kuna mul on juba väikesest peale metsik ning muusikaharidusest rikkumata tõmme igasugu pillide poole, siis ei ole enam juttugi, et minust korralik inimene saab. Varajases lapsepõlves kogetud vanaisa kannel, ema lõõtsapill ja koolis kättesattunud klaverid, mandoliinid ja akordionid, vene vineerkitarrist rääkimata, on oma töö teinud.
Laupäeval käisin jälle venna juures bändiproovis. (sellest, et kohati olid teeolud põnevad ja erutavad, eriti tagaveoga iidse kaubiku jaoks, me räägime mõni teine kord) Trummar oli kahjuks palavikuhaige ja piirdus ainult tervituste ja õnnitlustega, aga sellest me end häirida ei lasknud. Mu venda ei häiri ka see asjaolu, et ta hästi viisi ei pea, temale õpetan rytmikitarri ja akustisaadet. Progress vrdl eelmise a suvega on märkimisväärne, sest elevandikõrvaks peetud inimene suudab juba 2-3 laulu täies pikkuses ära saata, laulu ka juurde joriseda ilma vahepeal segi minemata, ja ise endale harjutusi välja mõelda, suudab asjaga tegelda ja sellest rõõmu tunda. Minu abikaasa seis kahjuks nii hea pole, sest tema ilusat mahedat baritoni kägistab mingi arusaamatu reflektoorne ja perifeerne hirm, nii et inimene ei suuda oma häält kontrollida mujal kui kunagi aastate eest selgeks õpitud asjades, selgita, julgusta, innusta ja kiida kui palju tahes.
Ma ise laulan mustalt ja koledasti, ebanaiselikult ja jõhkra kõrvakriipiva tooniga, seega on parem laululavad jätta teistele ja siirduda instrumentide ja tehnikate kaunisse sfääri. Ma oskan juba elektrilist bluusi Stevie Ray Vaughani moodi kytta ning saan hakkama elementaarsete raskeroki riffide ja bluusimaitseliste soolodega... aga ainult enda omadega, sest kahjuks on mul SILMA-, mitte kõrvamälu ja konkreetse loo detailide asemel jääb mu kehamälusse emotsioon, liikumine, vibra, lugu, temperament ja hasart. Nooti loen väga aeglaselt ja mitte eriti hea meelega...
Tänu paksule kardinale tegelen teadlikult muusikaga, sest see aitab mul maailmaga kontaktis pysida. Kaelaprobleemi ja surevate käte jaoks on pillimängutrenn ylihea taastusravi, sest muidu ma ei suudaks isegi kedrata (aga nt tikkida, heegeldada ja käsitsi õmmelda ma enam ei suuda) pillimängus on nimelt vaja jõudu, kiirust ja täpsust yhekorraga.
Hea lugeja ehk mäletab, et ma ykskord klaveri ostsin. Hyperaktiivse pere kõrvalt läheb selle häälestamine yliaeglaselt, sest keeli on tohutu palju. Klaver on hääles peaaegu toon madalamalt kui peaks ja osad klahvid on rohkem häälest ära. Laste rõõmuks mängin sellega vahepeal polkastiilis diskohitte (põhikooliajal korralikult kätteõpitud saate mängimine rahvatantsijatele, sest põhitegijast muusikaõpsil oli palju muud tegemist) , hõredaid džässi ja roki improvisatsioone vms pulli. Lõbus ja tujutõstev , aga plaati sellega siiski ei salvestaks.
Muu elu on endiselt kole ja ropp, haigekstegev ja sisaldab palju ymberhindamist vajavat. Aga lapsed ja loomad, minu uus armastus täiskasvanuea algusest, ning taimed ja muusika, armastused elu päris algusest, annavad elule sisu, vormi ja värvi.
Kuldseid pildikesi kah.