Pehmed lood

Mu vatti täis villane peake luges täna Lillekasvataja plogist, et ka sel aastal tuleb suvi ja saab aiatöid teha. Ole Sa tervitatud ja tänatud lohutamast ja ergutamast! Ka mul on hea meel seda teada. Sest peale puiduvirna ja savi ning muu sõnniku on meiegi hoovis hostad, liiliad, lursslilled ja need teised. Kuna mul on tervis, eriti see vaimline, kunstiinimesele kohaselt yles ytlemas, siis täpseid ja peeneid plaane ei tee, kyll aga luban, et nii mõnigi vedelema jäänud puidunutsakas saab viimse klotsini ära lahendatud ja kenasti täidetud ning tõstetud kruusapinnaga hoovis saab peagi jälle keegi muretult parkida ja korralikult parandatud mullaga peenarde lilli kasvatada. Ainult mida teha hullu pundiga P. majapidamisest, kellel ilusa ilmaga pidevalt skaipluss ja hitteffemm jõuravad Keeri järveni, hoolimata väga erinevatest viisakatest meeldetuletustest nii isiklikult kui politseipatrullide abiga? Ja mida peale hakata nende teistega, kelle jaoks naised ja lapsed on ainult objektideks, kellega ei pea arvestama ega isegi viisakas olema? Kuidas pidada yhist ettevõtet, kui su partner täiesti stiilselt ja järjekindlalt keeldub objekti panustamast ja koostöö tõhususest ei taha midagi teada, aga sinu tehtud töid nimetab alati ja eranditult mõttetuks ja ebakvaliteetseks?
Jaa, on, millele mõelda. Mul on põnevad ja erutavad perspektiivid. Lausa nii erutavad, et juhe jookseb kokku ja töövõime keeldub mõttetu ja ebakvaliteetseks kvalifitseeritud töö peale jõudu kulutamast.
Kuna aga mõtlemine on raske ja haigekstegev tegevus, siis selle asemel tegelgem meeldivamate ja kasulikumatega.

Vurr-vurr.
P.s. Ma jälestan nädalavahetusi.
P.s.2. Valestimõistmise vältimiseks peab täpsustama, et naabrite puhul pole tegu lihtsalt muusikalembeste inimestega, vaid pättidega, kes kambaga mu majapidamises laamendamas, ropendamas, ähvardamas, lõhkumas ja ka tõsisemalt peksmas tavatsesid käia, lapsi koolibussil kiusasid, loomi vigaseks lõid, jne. Jne. Kuna ma nende nõudmistele "normaalne naine" olla järgi ei andnud, on kaklemine lõppenud ja pidev just nimelt meie akende all lällamine ja autostereode paugutamine lõppenud, sest nooremad pätid kolisid minema. Ma sain kogu kamba vihalaviini ja pideva valju mõnitamise enda kaela, sest "su mees on normaalne ja meie sõber, aga sina oled paks värdjas", jne jne kymnetes versioonides. Mu abikaas on algusest peale olnud "kena", st õppimis- ja teovõimetu ja väga kergesti mõjutatav, ja kui varem oli mu rabamisest mingitki kasu, siis praegu on suureks probleemiks see, et ma kogu maatööde ja majapidamise nimekirja juures ei saa oldud tubli teenindaja-koristaja. See, kes tegelikult majapidamist käigus hoiab, et ikka kraanist vesi tuleks, kodumasinad funkaks, kuur oleks puid täis ja kyttekolded töötaks, ei ole mehe asi. Ja kindlasti peab olema suitsu ette panna ja alkohol käpas, sellega ma ei jõua enam ära võidelda. Kahjuks jäävad need lollused ka lastele, eriti poistele kylge, kellel on väga mugav ja kasulik naisi teenijatena kohelda ning kohustustest lihtsalt keelduda. Sellel olukorral pole lihtsat lahendust, kuna kena olemine ja ilus jutt ei aita, kaklemine mulle ei sobi, aga kuidagi ei tahaks oma 12 aasta tööst ja väheste eranditega põhiliselt minu raha eest ja minu tööga remonditud majapidamisest purupaljana lahkuda, aga kenasti ja vaikselt peret ylalpidava hariduse, ameti ja tulevikuta teenija amet on traditsiooniliselt alati kurva lõpuga. Me oleme paremat väärt. See ongi see perspektiiv, sest ma ei ole loll ja teatud syndmusteahelad on kulgenud nii loogiliselt ja kindlalt, et nende mitte nägemiseks peab olema pahatahtlik, vaimse puudega või mõlemat.
P.s.3. Muidugi on mu syykoorem ja piinlikkustunne tohutu. Aga sellisel taustal millegi muu kui ellujäämiseks vajaliku tegemine tundub mõttetu võimlemisena, dekoratsiooni ja enesepettusena. Mul on häbi seda kõike kirja panna, kuid ennast petta ja ilusast elust uneleda pole just arukas ega perspektiivikas. Fffhhhhhh.