29 detsember 2025

oleks onul kyyned

Kyll alles kirjutaks, struktureeriks, ventileeriks, kyll postuleeriks ja konstrueeriks. Paraku ei lase mu uus, aga juba kapremondis käinud pea mul enam rahus kirjutusmas..., tähendab, arvuti taga molutada,  vaid ajab jalad alla ning korraldab kaosest uut kaost, synnitades sellega uudset ning värsket häda ja viletsust. Kõige krooniks kylmus maapind ära, nii et suure hädaga peab ajaviiteks nt lamma, peni, villajänese ja teiste elajate villu sokikõngadeks vormistamist jätkama. Mul on sihuke vana harjumus, jah. Aga praegu laman ja värisen vapralt, sest kuu koperdab kottpimedas ymber maja ja unemati kolistab samuti keskhoovis,  neil on mingi kuri plaan. Nii igaks juhuks soovin head ööd ära, kui me ei peaks enam kohtuma.

22 november 2025

Koduke

Mu maailm on väga väikeseks muutunud. Leidsin selle kohta isegi sobiva pildi.
Ja muud ma ei tahtki ytelda, sest hulluksajav väsimus.

15 november 2025

Armas aeg

Elus tuleb ikka ette, et mõni kaua kestnud armas asi keeratakse kummuli või siis paraned ootamatult kaua kestnud raskemapoolsest haigusest. Mind on praegu tabanud ja haaranud mõlemad hädad, aga see kõik on köki-möki ja hiirte sosin tuules selle kõrval, et ma avastasin õueservast 100-aastase prygimäe.
Oli vaja kaevata paar auku ja kus siis alles hakkas tulema. Hyva lugeja tillitamiseks tagasihoidlik pilt nädalatagusest õndsast ajast, kus kummuli asjad, paranev tervis ja päevavalgele ilmuv prygimägi on alles lapsepõlve syytute muretute mängude staadiumis.
Mujal plogimaailmas on aga vahepeal (kui ma kõike eelnimetatut ymberkukkumiseni menetlesin, + naismajapidamine, + puudega ja puudeta laste asjad, + yllatuslikud väljasõidud) kirjutatud nii palju, et mai tea kohe, kuhupoole joosta ja millisest lehest end läbi närida, aga ma tean täpselt,  kelle taga seisan ja kelle suunas metalsel häälel urisen. 

08 november 2025

Mängiv inimene

Ostsin lapsele mängukonsooli. Rõõmu kui palju.
Minu mängukonsool nii rõõmustav ei ole paraku, vaat see:

05 november 2025

Merkantilistlikku dialektikat kah

Kes poleks väärtusliku vanavara yle õnnelik. Mina paraku mitte, ei oska kohe sihukesi asju yldse austada, vaid veeretan lugupeetud muistiseid jämeda raudkangi abil mööda õue ringi, kui jalgu jääma juhtuvad. Jaa, jaa, ma tean  et õues vihma käes ei ole sellise õrna asja jaoks õige koht.

03 november 2025

Helged perspektiivid

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

21 oktoober 2025

Sygishämmastus

Pikalt ei jahvata.
Laupäeval oli, ee, välismaale asja, sõitsin Viljandist läbi. Minu Maa Konnas on metsad juba novembri mundris, aga selles kauges linnas olid isegi pärnad rohelised ja värskelt värvitud puumajakeste aedades leidus nii mõnigi augustikuine lillepeenar. Kuna yle mitme aasta jaksasin ma nii pikalt sõita, ja jaksasin samal ajal ka ringi vahtida, siis suplesin äkisti kaela sadanud pärastlõunases suvetundes, nagu jaksasin.
Paar tundi hiljem tagasi kodu poole sõites oli juba kiire, väsimus õgis aju ja hääbuvatesse värvidesse imbuv õhtupimedus sundis kamikaze-rekkajuhi töövõtteid rakendama. Koju jõudsingi kõhedas kottpimedas, käsi värisemas ja gaasijalg valus. See aga oli seda väärt, sest nii värvilist sygist pole ma ammu näinud, ja pole ammu saanud nende värvidega yle kallatud maailmas lennata. Need maastikud hõõguvad veel kaua mu silmades. Aitäh, elu, et mul veel 1 korra lasid seda kogeda. Ära siis Odinile, Jõuluvanale ja Allahile ytle, nad saadavad mulle muidu mõne koleda tatitõve ja maksapõletiku, aga õige varsti tahan ma veel sõita.