Käisin väljas mängimas

Võrus.
Stedingu maja kohvikus on hakanud luuletajad õhtuid pidama.
Kogemata kombel kutsuti ka mind sinna lugema ja laulma. Kõigepäält luges Rainer Gapfauf, kelle tekstid olid õrna religioosse kumaga ja tekitasid portselanist teekannu vaatamise tunde, seejärel noor ja paljulubav Helen Piiri, kelle luuletused tõid silma ette aknalaual klaasvaasis seisvad õrnad kevadkrookused. seejärel anti sõna mulle. Lugesin ja laulsin siitsamast plogist pärit laule. Siis aga läks mängimiseks! Kohaletulnud inimesed said luuletusi kuulata, aga pärast kava lõppu läksid nad ära, nii et luuletajad said ilma häbenemata koos musitseerida 3 kitarri, suupilli ja rytmimunaga.
Ahh.
Ma tahan veel.

Väike vahepala

Vastik ja haigekstegev tuul on asendunud malbe lumesajuga. Rõõmuvitamiinid on viimseni otsas, aga selle vastu aitab mõtlemisest hoidumine. Ja roheliste asjandustega piltide vaatamine.










Täna nägin ma unes imeilusat kollase-musta-rohelisekirjulillelise neerumustriga voodipesu, mäe otsas asuvas hetkel lumises kollaste majade ja kirikuga kylas elamist ja oma koeraga sellestsamast mäest yles-alla vudimist, ja seda kõike umbes 20-sena. Ma ei tahtnud yldse yles ärgata.

Tervitus hyvale lugejale.

No ei jaksa praegu kirjutada.
Seeest lisan pildikesi.

Vana aasta kokkuvõte

Hea, et oli, kuigi lyhikeseks jäi.

Laul kunstnikust

Ma nilbelt naeratades neiu uksest sisse lasin
Ja õhtu otsa teda seina peale joonistasin.
Kuid õhtu edenedes otsa saab mul ramm ja rumm,
Sest selgis just, et puudub minul kustutuse kumm.

Nokturn punase ämbriga

Ilm on soe ja õhk leebe nagu päev pärast suurt veeuputust. Maapind on pehme ja paljulubav, eriti tehnikaga pealemineku osas, aga rumal on see surelik, kes loodab silmailu järele otsuste tegemisel kauneid tagajärgi saavutada. (Vihje pori sisse kinni sõitnud autode käsitlemiseks - parem kasutage traktorit.)
Ja siis ma võtsin labida ja istutasin. Lääneloode kaarde okaspuuhekki sai juurde torgitud 2 nulgu, 1 männike ja yle 10 kuusekese. Et tulevikus tormid meie onni uppi ei puhuks.

On värve elus

Inimese elu on rännak. Jõulureedel oli abikaasil vaja kaugelt linnast ära tuua varuosadeks ostetud auto, treileri abil. Õnneks oli mul samal ajal samasse linna asja, sest lihtsast asjast kujunes põnev ja erutav retk märjas, aga jäises lumetormises õhtus. Valesti kinnitatud auto nimelt vajus kohe peale esimest ringteed treilerilt poolenisti maha ja keeras ennast vedava autoga tagurpidi labakindaks kokku, ning halvimast st ahelavariist ja trahvist mitte korras oleva treileri eest päästis abikaasi ohutuledega tagasõitev minu nö turva. Seejärel ohukolmnurk välja, ja paanikas mehe päästsid veel korra minu tohutu kehamass ja teadmised raskete asjade kangi abil liigutamisest. Jäine lörts ja torm tegid asja põnevamaks, aga kaasliiklejad ettevaatlikumaks. Ma pidin ysna kurja häält tegema, et inimene seekord koorma jäigalt kinnitaks. Mõnikord on usu asemel kalkuleerimist vaja... Ja seejärel poolteist tundi ohutulede ja suunatuledega mängimist turvaautona, vettinud jope ja märjad alukad seljas auramas. See, et treileri rehv sõidu lõpuks ära lagunes (tänu eelpoolkirjeldatud mõlkimisele), on väike asi, sest kõik teised muinasjutu tegelased ja võluesemed jõudsid loo lõpuks tervelt ja õnnelikult pärale. See oli väga hädavajalik retk, sest minu auto on sama marki ja mudel ning tihendid, rullikud, juhipoolne uks ja muud kaunid jupid on näe, nyyd omast käest võtta- sest kellel on raha neid jälle kaugesse linna eraldi ostma minna... Juhhei!
Yks päev on ropp lumetorm, teine päev jälev, aga soe tuul, kolmas päev mitu kraadi kaunist virsikuvärvi kylma ja kõik ajalik kristallidega yle kallatud.