06 mai 2011

Tere jah, tere

Eile oli jälle põhjust labidaga uuristada. Lubasin yhele hyvale naisterahvale mõned juurikad, selle käigus aga leidsin muudki põnevat.
Olen aastate jooxul kylvanud ning pistnud maha mitmesuguseid kultuure. Mõned on yles tulnud ilusasti & kiiresti, teised on vindunud, kolmandad on peitu pugenud. Eilse kaevamistöö eesmärgix oligi lisax 1) hyvale tuttavale naesterahwale uue aia asustamisex vanade talulillejuurikate kaevamisele 2) yles leida elulõng "Piilu", mis eelmisel suvel teiste laiutavate taimede alla lõplikult ära kadus. Piilu on ju pisike vrdl nt tanguutide v mõne kiirekasvulise suureõielisega, seda enam, kui suurem põõsas kuklasse kasvab... Niisiis kaevasin ettevaatlikult laiutava naistepunapõõsa & märcikellukesed ära & seal ta oligi... sygavale teise põõsa juurte & mulla alla mattunud, aga täiesti elus. Ning yllatava hulga uute võrsetega. Niisiis kaevasin Ta välja ning istutasin pärast mõõdukat poolitamist pottidesse, sest Sellist Taime peab palju, palju paremini kohtlema kui nt sibulaid.
Mul on jälle tagasi jäledad seljavalud, aga hommikupoolikuti veel jõuan õues mängida. Pärast pahandamisi autolammutuse & laialipillutud ehitusmaterjalide yle on ka abikaas võtnud kätte oma sodi koristamise, mida ta mul puutuda ei lubanud, ning majaymbrus näeb palju parem välja. Oo, kuidas mulle meeldix veel, kui ta ka muru aukude täitmisex & hoovi nurga tõstmisex kruusa toox, aga see vist on Saatuselt palju tahetud.
Eile tõin bauhofist 7 meetrikõrgust elupuud "Brabant" oma segahekkide täiendusex. Mitmeharulised lopsakad importistikud on minu aias olnud hämmastavalt talvekindlad & kasvavad rõõmsalt erilist lisaväetist saamata, kuigi kasvandustest pärinevate soojamaa põõsaste kohta väidetaxe vastupidist. Aga Brabant on vana ning ennast hästi tõestanud elupuusort & ma ostan edaspidigi sooduskampaaniatelt just neid, kuna varasemad sama sordi taimed on kõrbemata & põdemata kasvama läinud ning vägagi rõõmsad & roosad. Andke andex, aga korralik inimesekõrgune põõsas on tõhusam kui mitu aastat hoogu võttev kidur & armetu ning alalõpmata muruniitja alla jääv, aga kodumaine oxake aias, kus alguses Ei Olnudki Mitte Midagi.
Abikaasal on kombex muru niites ennast purju juua & hooletult töötada ning sel kevadel avastasin jälle mitmel kyllaltki suurel puul & põõsal purutrimmerdatud koore (arvata võib, kas ta pärast niitmist mulle ka seda ytles), lõkkeasemele läx jälle 1 elupuupõõsas ning 3 lehtpuud. Õnnex eelmisel aastal niitis ta viimati juulis. Taimed on surnud, aga kui ma lähen uusi ostma, siis saan õiendada, et mis ma aega & raha raiskan. Minu raha, muide... meie oma kodu.
OK, elu on vastik & inetu. Aga see kõik ununeb, kui päike aknast sisse paistab & ma näen, et mingi ettevõetud töö edeneb, metsikust songermaast saab aed, nõgeselatvade asemel on paradiisiõunapuu. Loodan, et selg ei lähe väga hullux ning ma saan istutada mõnedki uued maicetaimed. Tundub ytlemata põnev kasvatada päevaliiliate vahel mustnuppu, elulõngade vahel iisopit. Ning yhte vanasse pesukaussi panen elama nõmm-liivatee.

12 aprill 2011

toodagu elusalt või surnult


Varemalt oli juttu sellest, et keegi mu õunapuid käis järamas. Antud pildil on täpselt kirjeldatud asjade seisu, aint kujundi erxuse & emociooni võimsuse huvides on puu asendet hundi kujutisega. Sest ma armastan oma puid, nad on mu vähemad õed-vennad.
Mul on hukka läinud erinevatel põhjustel (jänesed, muud närilised, putukad) 3 noort õunapuud & 1 pirnipuu, see suvi toob tõehetke veel väh 12-le. Osa tõehetkest moodustab fakt, et kui jään haigex, siis aeda keegi ei hoolda. Sygisel olin liiqmisvõimetu ning viljapuud jäid kinni mähkimata. Eile oli selle kevade esimene ilus õuestöötamise ilm ning hommikut kasutasingi viljapuude kõbimisex.
Paljax olid näritud, vaesekesed. Ma pygasin nad suhteliselt nudix, et q puul veel eluvaimu sees on, siis saab ta oma jõu paranemisex kasutada, ning vahatasin. 4 puu peale kulus yle 2 tunni. Siis väsis mu selg & tulin toa-asju tegema.
Täna ootab veel 8 õunapuud ning mitu muud taime. Jänesed, kypsegu nad praeahjude praeahjus, olid puru närinud ka noored lehised.
Ning lumi on murdnud hekipõõsaid. Sellest pole väga hullu, sest lehtpõõsad kasvavad pärast pygamist ilusasti edasi, ning kärpimisel tekib suurepärane paljundusmaterjal. Meil on osa krundist veel nö hekistamata, sest 1 meie maja juurde ajalooliselt kuulunud maariba (vanade viljapuudega, ning piir jooxeb 2 meetri kauguselt maja SEINAST!) on erastamise ajal toimunud susserdamiste tõttu ikka veel munitsipaalmaa, mida ma praegu ei saa täie õigusega kasutada. Kui aga, siis läheb sinna 35-40 lehtpõõsast ning mõni igihaljas puu ka. Et meil raha järele hõikajaid hulgim on, siis teen oma pisikesele puukoolikesele laienduse, et olex oma taimed võtta, q istutamisex läheb. Mul on võtta 4 sorti kontpuid, kuldsõstar ning proovin ka Rosa rugosa sordiga.
Et väikest poissi, kes juba roomab, tuleb seljakotis kaasas kanda, siis väsin väga ruttu. Väljas on palju muudki tööd, laialipillutud ehitusmaterjali, aastate jooxul autode lammutamisel tekkinud prygi ning muud, mida abikaasa iial kokku ei korja. Kuigi mul on erakordselt ebameeldivad & jälgid naabrid, olen nendega täiesti yhel nõul asjas, mis puudutab heina ning pori sisse laialipillutud ehitusmaterjale & autoromu-kraami. - See on kole ning ebaväärikas. Samuti segab see muruniitmist & mitmeid meelepäraseid tegemisi.
Peresuhetele pole see ka hea. Qid mu abikaasal on 1 nõrkus: usk Tugevamasse, Kes Kõik Ära Teeb & Hooliceb. Maja, sisustuse, riistad, aia, pere & toidulaua... huvitav kyll, kes?
Olen varemgi märganud, et q majapidamises midagi juhtub, või nt mina jään raskelt haigex v vajan erakorralist arstiabi (noh, seda kyll talvel kohutava ning nädalaid kestnud seljavalu pärast, muud erilist pole olnud), siis muutub ta väga tusasex, närvilisex ning täiesti abitux olmeasjades, masenduses ei suuda ta ei pliidi alla tuld teha ega laste eest hooliceda, istub ainult remonditoas, sigarett hambus. Ei taheta õues mängida ega toas meisterdada... Kõik majapidamise asjad, isegi enda eest hoolicemine, tunduvad olevat seda sorti, mis peletavad ning käivad yle jõu. See torkab mulle järjest rohkem silma ning hakkab moodustama mustrit - on probleem, aga seda ei tunnistata mingi hinna eest. Alati saab veeretada naise õlule, & alati on keegi, kes ära teeb, või kui ei tehta, siis saab ka ilma... varem aitas abikaas kasvõi paar põõsast istutada v niitis muru, võttis kätte drelli & kruvis natuke midagi. Olmega pole ta muidugi iial hästi läbi saanud, qid praegu toimuv teeb mulle sygavalt muret.
Meie koorem pole ju märkimisväärselt raske. Meil on võrreldes vanematega elu erakordselt võimalusterohke ning me oskame & teame palju rohkem. Meil pole enam selliseid piiranguid ning hädasid, mis veel 20 aastat tagasi inimesi koduseinte vahel ootama panid, et partei õpetab & majavalitsus remondib. Mulle meeldib see võimalusterohkus & yhiskonna ressursside mitmekesisus - mäletan ju väga hästi, kuidas nõukaajal igatsesid inimesed elu linnakorteris ning maamaja peeti millexki alaväärtuslikux, kus on vilets elekter, olmemugavustest on kättesaadav ainult ahikyte & enamuse ajast on majapidamine pori täis & kylm. Pluss veel transpordi kättesaamatus & vajadus pidevalt varastada, sest poest pole midagi saada alates riietest kuni ehitusmaterjalideni. Ma kasvasin selle sees yles ning võrdlusmoment pysib siiani värske, sest mäletan, kuidas ema yxi kasvatas 2 last & toitis joodikust meest, tegi ylejõukäivas tempos nii riigitööd kui pidas lehmi, et majapidamise jaox raha teenida, ning kuidas seda tegelikult väga vähesex jätkus.
Me oleme see, mida me sööme, ning see, kus elame. Ma tahan olla mitte seest tyhjax kõdunenud paju, vaid terve & rõõmus aed, kus on tulijatel hea olla & alati midagi vaadata v noppida. Seda ei saa iseenesest, seda peab kasvatama. Nii, nagu aeda, nii ka isennast.

14 märts 2011

imeline




Tavaliselt teen oma tagasihoidlikke tuhandeid kodutoimetusi. Noh, mu elus on selline aeg praegu. Ei ole vaba hetke oma väikeste roheliste sõprade elust yleskirjutusi teha. Aga alati on mu sydames Tartu Ylikooli aiad & triiphooned ning täna on põhjust neist jälle jutustada.
Eile lõppes TYB-s orhideenäitus, kus lisax akadeemikutele oli oma iludustega väljas ka nt Jardini aiand. Noh, see minu lemmiklillepood. Näitusel oli väljas pisike valik, 100-kond taime kogu maailma troopikavööndist, ning yht-teist sai ka kaasa osta. Esindatud olid mitmed toredad looduslikud liigid, ja kaubanduslikud hybriidid samuti. Viimaste valik ei yllatanud mind eriti, sest meile toodavate iluduste valiku määrab paraku ostjaskonna suht õhuke rahakott, ning põhivaliku Jardini sortidest olen aastate jooxul endalegi ostnud (tõsi kyll, allahinnatult pärast õicemise lõppu), ning kavacen neid veelgi osta - nii kirjusid, toredaid & kauakestvaid õisi ei ole yhelgi teisel taimeliigil. Paraku oli nii, nagu Jardinis aastate jooxul 1 põhivalik, nii ka TY bot. aias. Väga vähesed meieinimesed on nõus loobuma veel yhtedest saabastest v suuremast telekast nt Dendrochilumi kasux, ning sellega toetama põnevate taimede aretamist. Et mina seda teen ja vaxtust kingade asemel ostan hoopis kämmalvahtra v Vanda, on mu isiklik tragöödia & nauding.
Seljalõikuse tõttu olin oma 3-4 kuud koduarestis, kuna ma ei saanud autoga sõita. Sel kuul olen oma exootidekogu täiendanud 2 veidi kallima taimega - 1 on tundmatu kaunitar Vanda perekonnast (Ascocentrum?) ning teine Vanilla planifolia. Vanda oli ilma etiketita (märkega "pruunikas täppidega"), allahinnatud ja veidi närtsinud väljanägemisega. Kuna ta aga on palju suurema kasvuga kui põhiliik, pean teda elujõulisemax kui eelmist, Vanda coerulead (sorri, kui valesti mäletan), mis eelmisel talvel ylepiserdamise & selle tõttu, et kaotasin valvsuse, hävis. Vanill aga on tavaline triibuliste lehtedega toataimex aretatud sort, millel praegu on oma 1,5-meetrised oxad. Et vanill looduses on õhujuurtega kasvualusel, nt puutyvel, yles roniv taim, pean talle otsima teise kasvukoha kui amplipott, milles ilmselt tootjatel neid mugav pidada on.
Mu olemasolevad orhideed, mõniteist kuukinga (minidest tohutusuurteni), kymmekond kambriat (odontoglossum, oncidium jt) & kymmekond muud taxonit (cattleya, zygopetalum, paphiopedilum nt), vajavad nyyd kosutust. Ma pean neile leidma senisest valgema, stabiilsema kliimaga koha ning ilmselt enamust ymber istutama. Nagu öeldud, oli mul endal see talv haige ning raske, seda said tunda ka mu taimed. Aga taimede elujõud on äraarvamatu - samas, kui 3-4 kuukinga on ilmselt juba lahkumas v lahkunud, siis pooled talvitunud kasvatavad ilusat õievart.
Igapäevaselt ma endale põnevaid taim-objekte osta ei saa, see pole meie sissetulekute juures odav hobi. Kui sul neid rohelisi aga kokku kaugelt yle 100 on, siis ei saa kollexiooni väixuse yle kurta. Taimed, mis pärinevad kõigist maailma kliima- ja kasvukohatyypidest, pakuvad põnevust & silmailu igas olekus ning igal aastaajal. Ei ole midagi ilusamat kui elus, kasvav loodus.

10 märts 2011

uus elu

Jaanuaris oli lõikus.
Veebruaris hakkasin jälle autot juhtima. Yle mitme kuu.
Täna, kui paanikahäiret mitte arvestada, on elu parem kui varem - seljavalu on LÄINUD. Muidugi tuleb veel pool aastat taastuda ja ettevaatlik olla, aga peamine, et pesapunumise töövõime ning aianduslikud mõnud on minu juures tagasi! Kuid sygisel maha hõigat ilunduse kärpimine jääb jõusse.
Oi nyyd seda rookimist, kaevamist ja niitmist, istutamist, pygamist & parandamist. Tsiteerin yhte lugupeetud aiaplogijat: KURADI JÄNESED!
Aga naistepäevax kinkisin endale 1 vanda. Tundmatu sort, tohutu suure lehestikuga. Puhkeperioodi pidav, allahinnatud. ootan, kuidas tal elustumine läheb. Hakkame koos kevadist kasvu viskama, irw.
Häbi... polegi sel aastal midagi kylvanud. Ei ole aega. Praegu on lapsed väikesed, tahavad uskumatutes kogustes syya, puhast pesu & kasvatamist, ning pika aja jooxul, kui ma olin lamav haige, kogunes ikka yht-teist koristada. Iga päev ongi paja-, jutu-, pliidi- ja harjapäev.
Noh, svammkurki ehk kylvan, õlikõrvitsat, päevalilled tulevad hiljem.
Roose ei telli.

16 november 2010

Ära anda vana hea lehm...

Vastu tulles lugejate nõudmisele anda teada, mix ma ei osale enam aktiivses, loomingulises ning nii rahuldustpakqvas õue-iluaedniqametis, mix ma olen hyljanud oma roosid-lilled ning vaid haruharva uitan oma nukras, qnagi nii suure rõõmu & hasardiga rajat hekkide vahel ning noores ubina-aias, mix ma andsin oma kindlast maakakäest sellise vastutusrohke ameti nagu muru & heinaniitmine.
Selle kohta on mul teatada järgmist.
Radiculopatia.
Algaja saab päris palju aastaid omal jalal liiqda ning teguceda, varuda rasketex aegadex majakraami ning õpetada välja pereliikmed. Seda ma ka tegin. Edasijõudnu on võimeline toimetama siseruumides, hoolicema enda & pere põhivajaduste eest, qid raskemates toimingutes, nt pea pesemine, poes käimine (autost sisse-välja ronimine, väikelapse tassimine, kauba paigutamine), maja remontimine, vajab kõrvalist abi. Siis on veel profi-radiqliitik, kes pidevate valude ning alakeha funxioonide häirituse tõttu suurema osa ajast on lama-asendis ning töövõimetu. Peab ytlema, et suve lõpux jõudsin profiliigasse ning alates sellest ajast on mu elu olnud äärmiselt, et mitte öelda talumatult ebamugav, täis vaigistamatut teravat valu alaseljas & paremas jalas ning seega seisab mul ees rida raskeid ocuseid.
Ma võin ennast sundida tegelema laste ning elementaarse toidu & hygieeniga, aga õue jaox enam pauerit ei ole. Mul võttis mitmeid häid nädalaid aega arusaamine, et elu saab nyyd olema vägagi toakeskne ning tuleb täiesti ringi korraldada, qna abilised on veel väikesed & kohati ebapädevad.
.........................................
Asume siis asja manu.
Arvan heax & vajaliqx oma järelevalve & vanemliq, st aednikliq hooleta taimsed isiqd anda uutesse peredesse. Uue peenrakodu saavad:
5 astilbet, sordid teadmata. Vanust u 5 a.
4-5 hostat, levinumad sordid nagu Albomarginata jms. Vanust 1-3 a.
Päevaliiliad "Children´s Festival", "Bonanza", "Franz Hals", "Crimson Pirate" & veel mõned 5 a eest omandet põõsad, mille sordinimed peituvad istutuspäeviq sygavustes.
Mõni põõsasmaran, valged & kollased, keskmist kasvu.
Aedmaasikas "Florence", paarkymmend taime.
Tunmatu ramblerroos, valge lihtõieline, praegu u 2m pikad oxad, õiceb eelmise aasta võrsetel.
.........................................
Ma eelistaxin jagamisel omakandi inimesi alates prouastest raamatukoguhoidjatest & lasteaiarahvast, sest need inimesed on mulle pakqnud palju rõõmsaid hetki. Ka mõni algajast aedniqst plogilugeja saax minu kollexioonilist väärtust mitteomavast kollexioonist väärt paljundusmaterjali, sest mõned põõsad on parasjagu jurakad ning tahavad jagamist. Tegu on aga ennast meie oludes hästi õigustanud elujõuliste sortidega, mis kasvavad peeni nõudmisi esitamata tavalises aiamullas kerge, nt orgaanilise väetamisega maru hästi.
Vajadusel sõidutan taimepaki Teile koju/asutusse, õhtuti pärast kl poolt 6 või nädalavahetusel, muul ajal ei ole mul autut.
Vastutasux soovin lubadusi hooliceda hästi "Minu" lillikeste eest, ning raha & väärtasju vastu ei võta.
(Ei saa aga meenutamata jätta tavatut asja nagu olematud suhted omakyla inimestega ning palun mitte soovitada anda taimi naabritele, sest need inimesed on olnud algusest peale meie vastu vägivaldsed viisidel, mida ma ei soovi kirjas kirjeldada ega sõnul seletada, ning ma olen korduvalt pidanud tegelema nende tekitatud kahjudega & suhtlema palju policei ning proqratuuriga. Seega, kahjux pole nendega normaalne suhtlemine mistahes teemal võimalik.)
Pehmet maad jätqb veel vast 3-4 nädalax, loodan hyva lugeja huvile enne karmi talve.
Nii. Nyyd on siis lehm, koorelahutaja, Singeri õmblusmasin, saekaater ning sepapaja jagatud. Jään ootama parimaid pakqmisi.

03 september 2010

triipika & troopika


Maailm on imeline.
Tähed synnivad & surevad, suured saavad väetitex ning kivid õicevad.
Pildil on mu uue väikese sõbra, tyseda adeeniumi suur vend qskil kaugel soojalmaal.
Q ma vahetevahel end unustan, siis olen kibestunud invaliid, kes meetri kaugusel asuvalt laualt helisevat telefoni ise kätte ei saa ning põrandalt peab asju tervema jala varvastega õngicema. Aga ylejäänud ajal, kui valuvaigisti keres, tegelen oma kohustuste, muude asjade ning kirgedega järjest systeemsemalt, järjekindlamalt ning fanaatilisemalt. See suunab tähelepanu hädalt eemale ning mõjub valuvaigistavalt.
- Õueaianduse olen kahjux unarusse jätma pidanud, mu peenardes laiutab teatud põhjustel igasugu muud heina q see, mis mina sinna pannud olen, ning murusse hiilivad laialehised pysikumbrohud. Qna aga taimede vägi on midagi, milleta ma ei saa, siis mängin aednikq toas. Irw.
Algajale sobiliqd fuxiad-pelargoonid ning siilikkaktused on kõigest pisike osa mu kogude kogus. Ka orhideed on juba vanad head tuttavad, kes kasvavad imenõudmisi esitamata ning sätivad endid tihti õicele (valgete õitega kambria, kelle õisik pysib 2! qd, ning varsti puhkeb onciidium, 3 qkinga valmistuvad ka). Tundub, et teatud kapriissemad lehtehistaimed nagu maranta (valgeroodne), tiigerlehik (lainjas-nooljas) või flamingolilled (suur roosa ning pisike punane) on selckonnas oma koha leidnud. Talvele lähen muretult vastu, sest kogemus näitab, et taimele on siis põhilised piisavalt vähe kasta ning mitte pidevalt ymber tõsta.
Nii mõnigi taim on teoreetiliselt kasulik õhust kahjulike ainete "sööja", näitex ammutuntud tup-rohtliilia, kummi- & viigipuud, diifenbahhia ning luuderohud, põmst ka kõik epifyydid sh orhideed. See rõõmustab mind, sest meie vana maja, qs käib lõppematu remont või vana mööbli tuunimine, haiseb alalõpmata värvide järele. Paari nädala eest valminud lastetuba koolipoisile & suuremale aialapsele hakkab värvihaisu minetama ning mõned keemiasööjad panen ka sinna yles.
Q lastele tavaliselt taimed erilist huvi ei paq, sest maal vedeleb neid igal pool maas, siis teatud põnevamaid exemplare jälgivad ning omavad nad hea meelega. No lihasööjad meeldivad neile, sest elus, st liigutav & putukaid pyydev taim on midagi erilist. Siis veel kaktused, sest need on nunnud. Ka silinderjas havisaba on lahe & väärib kasvatamist. Mu lastel on juba pisik sees, irw.
Õuetaimedega kavacen ma koomale tõmmata - jäävad pojengipeenar, alpinaarium, suur pysiqpeenar & väike roosidega Tooci peenar. Ylejäänud nupsakad tõstan suurde peenrasse ning suurendan murupinda. Ehk suudan ma ise hekkidega tegelda, nende kallale ma igayhte ei taha lasta. Q hr abikaasa lilli-maicetaimi hooldada ei viici, siis muruniitmine on mehe uhqs & au. Tuleb hakata oma elu kergemax tegema, sest parem vähem, aga pigem korras hoitud q palju, aga mecistunud ning kahjurite puretut.
Suvi lõpeb labidaga. Jõudu ning valuvabadust mulle.

14 juuli 2010

aeg koguda


Nagu igal muul elualal löövad välja mu setu esivanemate pärilikqsahela ihnsust puudutavad osad, nii on see ka mu suurima kire ning raskeima haiguse - taimede hankimise juures. Sel aastal olen nagu muuseas oma koju toonud mitmeid põnevaid kodanikke kogu maailmast, amasoonase alokaasiast & kestvik "Schwartkopfist" musi-punahuule sirpja vormini. Sest nad olid poes juba mõnevõrra närcinud ning ootasid mind veidi õnnetult & allahinnatult. Muidugi võcin ma nad enda juurde!
Ei, ma ei bole iluaednik selle tavalises mõttes. Ma ei oci parimaid viise, qidas mõnd lillekest efektiivsemalt exponeerida või oxakest rahva rõõmux painutada. Ma olen kollexionäär.
See tähendab seda, et ma elan nagu Vanamutt oma 300 Kassi keskel. Mu taimed moodustavad omaette kogukonna, yxteist toetades, niisutades, varjates. Ma pihustan, kastan, istutan, väetan, arenen koos nendega. Taimed õicevad ning annavad järelkasvu, keda siis minu järelkasv saab uurida. Ex nad siis vastastikq uudistavad yxteist ning mõned õpivad neid teisi mõistma & hoidma.
Ma leian, et me teeme maailma niimoodi paremax.
Jah, meie kodu on kõike muud q euromaja. Meil puuduvad qlsate firmade kindlat sorti riietest koosnev garderoob, teatud massimoodsad vidinad, just praegu äärmiselt hädavajaliqd trendisisustusesemed & väliskoli. See-eest on meil omaette äärmiselt põnev ning detailirohke paralleelmaailm, & selles on toataimedel eriline osa. Q mu enesetunne kipub vahest väga hõredax minema & kõigi oma kohustuste juures hakkan svammimõtteid mõtlema, siis aitab mu väike roheline padrik jälle teatud korda luua. Minusse tuleb tagasi huvi Elu vastu, kirg kogeda (et mitte öelda: omandada) midagi uut, teatud rutiin taimede hooldusel murrab teatud majapidamisrutiinid.
Kõik see on ytlemata kena keik. Aga asi hakkab korraliq kollexiooni mõõtmeid võtma.
Nyyd tekib kysimus: millise kollexiooni? Orhideed? Troopiline & lähistroopiline Ameerika? Aafrika? Ehk lehtehistaimed? Kalanhoed &t paxulehelised?
Ei, eiei. Ma ei taha nö tavalist kollexiooni kicast selckonnast. Ma olen nö vanaema-kollexioonide koolkonnast, mis ytleb ainult yht: kõik, mis on huvitav, peab ka minu qmmutil kasvama!