Natuke liiga palju sporti

5-kilose hantliga treening, aeroobika elementidega fitness värskes õhus, yks päev plaanitavast seeriast. Mul oli 1 pojake väiksema mänguasjaga seltsiks kaasas, lapsed peavad ka õues mängida saama. Panen hyvale lugejale spordiplatsist pildi ka yles, sest pole midagi sydantsoojendavamat, kui teadmine, et sygavas lumes võitleb inimkonna õnne ja rahvusliku teadmuse nimel keegi teine.

Tujutujututuju

Kylm on.

Iga kuradi asi, tillukesest vidinast kuni meetritepikkuste mateeriaobjektideni, tuleb välja võidelda, sõdida, vinnata, tassida, 10 kyynega kiskuda. Ja ausalt, see ei anna sooja, tõsta tuju ega kaunista võileiba. 

Et mis siis nyyd jälle.

- Mu viimasemaid kangelastegusid on ilma lae ja põrandata toale laepealse kivivilla ehituspoest äratoomine pereliikmete vingumisest hoolimata. Selleks oli vaja netis tuhnida ja teatud avastusi teha ning eirata pereliikmete vingumist. Veel oli selleks vajalik värskelt tulikallist remondist tulnud auto, millega ma tassin koju seda kõike, mida saab autoremondist ylejäänud raha eest, aga auto tahab jälgimist, sest väga kalli tunnihinnaga maksulisel mehel, nn autoparandajal, on hajuv tähelepanu, lohakas tööstiil, kahtlased töövõtted või siis kõik korraga. Ja see ei ole absoluutselt tujutõstev, eriti, kui ka pereliikmetel on kombeks vinguda. Eriti kõvasti vinguvad need pereliikmed, kes saaksid asja parandamiseks midagi ära teha, aga ei taha. Aga minu arvates kulutab asjade ärategemine vähem energiat kui nende yle vingmõlgutlemine, seega vingun ma ainult liigse vingumise yle. Ja homme lähen oma puukuurisarnase autologuga jälle ehituspoodi, sest nii palju head kraami jäi eile ära toomata, sest teised tahtsid ka asju ja minu päev ei olnudki kummist.

Tegelt hakkan haigeks jääma. Päeval käisime lapsega naabermaakonna naabermaakonnas tema puude tõttu ettenähtud rehateenuseid saamas ja kõik see 3 tundi, mis spetsialistid temaga tegelesid, ma kygelesin kylili kylmetavas poolunes keras yhe diivani peal, myts silmini peas, unenäod ja päris inimesed kõndisid minust mööda ja lendasid yle,  akna taga sõitsid, roomasid ja ujusid autod ja muud sõidumasinad. Maakera kõigub vastikult juba teist päeva, ma kukun asjade otsa ja kui tahan midagi võtta, haaran veidi mööda. Madalrõhkkond on vastik. Kui päike välja tuleb, saan terveks.

Hyva lugeja rõõmuks 1 dimensioonidevaheline vaade meie Majast, milles on palju mõistatuslikke ruume, portaale, aineid, vaateid ja olekuid. Täna on see Vaade kahjuks juba suletud ja läbikäiku ega -lendu ei toimu, aga tuleval aastal avame kindlasti mõne uue.

P.s. pealkirjas on mainitud haiguseelset seisundit nimega "rõõmutu vestluse meeleolu"

Ilujuttu kah

Kärutan mina puid ja mõtlen, et peaks ilusatest kibuvitsamarjadest pilti tegema, et talvel hea vaadata. Tassinud kärutäie puid tuppa ära, selgub, et alanud on lörtsisadu, jääb fotosessioon marjadega ära. Teinekord laon lauajuppe korralikumasse virna kokku ja vaatan, et säravvalge õiega sygisastrid on nii ilusad õhulised muidu pruunistuva novembrilooduse keskel, aga siis tõuseb torm, õiekesed õõtsuvad marutuules ja praktiline tõbras minus hakkab hoopis koormakatteid lappama. Kolmas näide veel: erakordselt kaunis vikerkaarevärviline päikeseloojang, selle aasta ainus taoline, millest loetud hetkede jooksul saaks rea kauneid kaadreid, aga paraku tekib veevärgis miskinegi olukord ja selle kiire lahendamise lõpuks on vikerkaarest saanud tavaline mustikasupp.

Oi, hyva lugeja ei kujuta ette, kui palju ilusaid mikrokosmoseid mu ymber hõljub. Nad on nii õhkõrnad ja hetkelised, nende pyydmine taasesitatavasse meediumisse aga nagu teerulliga lendoravat kyttida. Ma näen neid igal pool, ma hingan neid, toitun neist ja toetun nendele. Ja need maailmaseebimullistused saavad tekkida ainult sellepärast, et hirmsad asjad ja inimesed on KAUGEL ja lõpuks ometi tohin ja saan ma asju korraldada nõnda, et kellegi teise väärakad tahtmised ei maksa siinhoovis sentigi. Mitte alati ei ole see nii olnud ja seda hinnalisem see ISEolemise võimalus on. Paraku on see tunne kyllaltki habras, mul on sõjaveterani elukog... närvikava, ja teatud olukordades vallanduv teravate servadega kaos, mis paneb terve keha kipitama ja tekitab korraliku tankihirmu, nõuab nädalaid lahendamist. Aga nyyd ma tean, et see on lahendatav ja tihti isegi välditav.

Hyva lugeja rõõmuks lisan yhe ravitoimega makroskoopilise vaate objektist, mida siiski sulalumi ei varja, tuul paigast ei klopi ega kiire häda minema ei peleta. Praegu vedeleb see Vaade mu voodi kõrval öö...lauakesel ja tuletab meelde peaaegu et kõiki häid asju maailmas. 

P.s. lapsed koguvad neid. Kollektsioneerivad, noh. Ma pidin seetõttu kevadel suurema vanni ostma.

Aga sellest, kuidas järjest suuremaks kasvanud lastele koos järjest suuremaks kasvavate vannipartidega järjest rohkem vett hankida järjest äärmuslikuma kliima ajastul enneolematu sygisese põua tingimustes, juba mõnes järgmises osas!

Ei,

ei, ei, te ei saa aru, te ei saa aru. Mul ei ole absoluutselt piinlik selle pärast, mida ma teinud olen, ei, sugugi mitte. Mul on halb selle pärast, et ma olemas olen.

Kena

Vastuseks eelmise loo lugeja kirjale: head pyksid on palju pykse, aga kilepyksid lasevad vett samamoodi läbi kui kõik muud, ma kaalun tõsiselt lammavillast karupykste hankimist. Villane on ka märjana soe, kontrollitud mitmetuhande aasta jooksul. Praegu meil siin on veel soe, aga see ei jää nii.

Lausa nii soe on, et võililled õitsevad ridamisi kodutee ääres (või oli see hoopis rännutee?). Ma riputan oma lammavillast kampsi puuoksa kylge ja riisun tee pealt lehti, sest kompostina on neist rohkem kasu kui tee muldkehasse muda moodustama jäädes. Kaua ma vehkida ei jõua, võtan vahelduseks ette ajalookirjutamise. Kirjeldustõlge: novembrikuus õitsev võilill, kärbes tolmukatepulkade vahel paremale ära ronimas.

Sade

Täna on munder-märg-päev.

- Lähed õue, vead paar kärutäit puulehti. Hakkab sadama, lähed tuppa, vahetad riided.

Sadu leeveneb. Liigutad kärusid, sest homme hommikuks on vaja valla kogumiskampaaniaks registreeritud eterniidikoorem kokku panna. Hakkab sadama, kamps on kiirelt märg, pyksitagumik saab masinatel istudes rõvekylmmärjaks. Jälle tuppa. Ja niimoodi 4 korda järjest. 

Miks ma siis varem ilusa ilmaga ei laadinud, loll olen vä? Ei. Pärakäruvedaja-auto on remonditöökojas, aga teist, lihtsalt autot on iga päev vaja autona, mitte selles ohtlikke jäätmeid ladustada. Täna on see ainus päev, mis laadimiseks sobib. Ja ka see ainus päev yle 2 kuu, kui kogu päev sajab vihma ja kõik lageda taeva all jalutajad saavad tunda põhjapoolkera põhja-parasvöötme sygist.

Irooniline on asjaolu, et meiekandi salvkaevud on kuivavõitu, ka meie oma. Kes on õppind prepper (maailmalõpuks valmistuja ameerika keeles), nagu siinkirjutaja, see võtab muude tööde vahepeal virna suuri mördivanne ja ylespanemata jäänud vihmaveerenne ning saabki poole päevaga kantmeeter vett kogutud. Kaevu jõuab täna taevast antud vesi alles nädala pärast.

Mul said kuivad lammavillast kampsid ja tööpyksid ning -joped otsa ja see tekitas yletamatu soovi kurta inimese jaoks ebasobivalt paiknevate loodusvarude teemadel. Eterniidivedu on pyha toiming ja see peab tehtud saama. Mulle meeldib töötada erinevate materjalidega ja jälgida nende tekstuure, faktuure, dynaamikat ja staatikat, aga iga aine tõesti EI PEA vett sisaldama. Seda enam, et see vesi on täiesti vales kohas vales koguses valel temperatuuril ja sellisena moodustab rammusa kirsi hulluks läinud maailma tordil.

Draakonite lendamise päev