Puust asju

Suur ehmatus selle yle, et kõik on esimese korraliku vihmadega õnnistatud soojalaine peale äkisti kasvama plahvatanud. Ja mina nikerdan oma hunnikute kallal, kui just kere ei valuta või mõni pereliige sõidutamist ei vaja. Hunnikud on nii armsad ja turvalised, erinevalt inimkonnast.
Ja maa sees on varandused.
Ja õhtud on värvilised.

Minu elemendid

Olen metsast pärit ja miskipärast on yks mu talente ennast puiduhunnikutega ymbritseda. Kas siis värske kyttepuidu, kõdunenud kõrvalhoonete lammutamise saaduste või mitmesuguse raas kobedama ehituspuidu.
Praegu on päevakorras majapidamise eelviimase e 2- kambrilise kokku kukkuda lastud suure aida kraamimine, eelmiste - suure lauda ja korraliku kyyni - rookimine on yhel pool. Aega võttis see sellepärast, et varemed olid VÄGA hullusti prygi täis topitud. Ait ei ole erand. Õnneks on enamus kõntsast toidupakendid ja alkoholipudelid ja asula pakendikonteinerid on tasuta. Ka 90-te alguses kokkuvarastatud, aga realiseerimata jäänud kaablirulli võtab Kuusakoski tasuta vastu, ma vähemalt loodan. (Paar nutsakat on võetud, loodetavasti ei ole nende töökorraldus muutunud).
Kraamimisega on veits kiire ja sellel on põhjus. Lastel on koolist miskine suveprojekt, tytar valis onni ehitamise. Noorem poiss joonistas algvisandi, kõrgetel jalgadel ja redeliga majakese, tydrik täpsustas mõõdud. Ma niisama mingi pinnasele kokkuklopsitud kuudi peale ei taha palki raisata, niisiis aidavareme tagumise kolmandiku koha peale tuleb maakividele tehtud mängumaja, kuhu mina ka sisse mahun.
Varemete kraamimine on õpetlik ja annab palju, väga palju mõtteainet ja kasulikku infi. Lisan viimase 2 päeva vaated.

Helge ja valge

Kolmas töösuvi Siin Maal. Varemete varjust hakkab isegi midagi paistma. Sel aastal on kevad tulnud teisiti - rohkem päikest, rohkem tööd, rohkem massinaid, millega neid töid teha, aga ka rohkem valutavat keret. Ja intensiivsem rõõm vabadest hetkedest.
Rõhuga sõnadel "rohkem päikest".

Põrgu väravate taga

Väljas on kylmavõitu. See tähendab, et puhkenud pungad ja alustanud õied ei kiirusta äraõitsemisega ja esialgu vähest ilu jätkub kauaks. See on ju hea, sest mul on päris palju ka muid kohustusi peale toa ja aia. (Raud, kivi, puit, rida aeg-ajalt abivajavaid pereliikmeid ja vanu.) Eilne muidu kena päev lõppes aga nii, nagu viimasel pildil näha - õhtu edenedes kukkusin ööudusse. Kenad arstitädid ja sarmikad onud aitasid tagasi. (Vereringe jäi seisma, ha.) Täna valitseb õues kylm tormiilm kohatiste rahehoogudega - puhka, vana Mustkaaren, ei ole vaja kogu aeg väljas laamendada! 

Järveke

Iga jumala päev sajab hammustava tuule ja jääkuubikute saju saatel mõni järv kuskile lähedusse maha. Mõnest erksamast teen udupilti ka, aga emotsiooni looduse vaatemängust kahjuks pildi sisse ära ei mahuta.

Pilveke

Sattusin pealt nägema, kuidas kuskil kaugemal põhjaloodes järv maast yles tõusis. Kerkis haudvaikselt tumesinise näoga sirgelt  taevasse ja siis hõljus natuke siiapoole. Kuidas see toimus, ma ei märganud, aga äkki oli ta juba naaberkyla kohal, võtnud äikesepilve värvi kukli kuju ja asunud oma sinist sisu põldude kohal laiali puistama. Nyyd on taevas jälle kivikylm ja hele, ainult ähmased hallid udupilvevurakad ripuvad siin-seal.

Kevad pausil

Eelmine nädal oli ilus ilm ja hullumeelne puidukärutamine. Yleeile leidsin, et ei sobi enam yle vilja sõita, ja võtsin pausi, et enne järgmist puukärumaratoni paar päeva tegemata kodutöid teha, nt peenardes urgitseda ja majast kõntsa rooki. Eilsest hakkas kylma vihma sadama ja mu ringi kooberdamise areaal ulatub hetkel köögipliidist loetud meetrite kaugusele. Kuna mul on algusjärgus RA, st immuunsysteem sööb sõrmedest ja varvastest alates liigeseid ära, ja pakukeste ja mõnegi kobedama palgi tõstmisel tegid käed mitu korda krõps ja krõps, vererõhk on kahtlane ja kere nõuab valuvaigisteid, siis tõmban hinge, enne kui Läti piiri ääres asuvatesse valdustesse varem valmis lõigatud kyttepuitu välja vedama sõidan. Ma ei karda niivõrd raskeid pakke, tõstmist ega vedamist, kuivõrd atv-ga kaubiku kaubaruumi sisse-välja sõita - viimane kord bussist välja sõites venisid rampide servad sirgeks, aga see tähendab, et rambid võivad masina alt ära pinnasesse vajuda, servad ka pahupidi, ja siis järgneb vastik kukkumine. (Kui ma veel töövõimeline olin, siis elasin tööandja tehnikal selle yle. Katki ei läinud midagi, aga ehmatus oli vastik.)
Ah miks ma inimestest, ilust, moest, suhetest ja perest ei kirjuta, nagu korralik njaisterahvas? Vaat sellepärast, et massinatesse puutuv on konkreetselt MINU reaalsus ja seda suudan änam-vähem pädevalt kirjutada, aga mis teistesse inimestesse puutub, siis nende reaalsuste minu silme läbi kirjeldamine on kindlasti ylimalt ebatäpne ja fragmentaarne, kauge galaktika ähmaste vilgete moodi. Olen elu iludusvõistluse ammu kaotanud ja valinud mitte mulle sobimatute olude ja inimeste keskel vingerdamise, täpsemalt mitte ennast toppida sinna, kuhu mind ei taheta, vaid endale mõistetavamate nähtustega tegelemise.   Ma ei ole just hea inimesekirjutaja, leppigem sellega.
P.s. pildil on pärast imekaunist nädalat,  umbes yleyleeile õhtul, taevasse kerkinud väga selge vihje selle kohta, mis järgmistel päevadel ees ootab - ja teisel pool Võru linna sadas täna varahommikul maha korralik suusalumi.