Pikaldane kevad ja uus amet

Eelmisel suvel oli kõvasti päikest.

Sygisel tuli korra kõvasti vihma.

Talvel saime kõvasti lund. See viimane ei taha kuidagi otsa saada. Tihased ja varesed pahandavad juba päris kõva häälega. Jääst ja lumest ei saa isegi tuline märtsipäike veel kuidagi jagu ja ikka veel magan lammavillase kampsumiga, sest vererõhk.

Ma olen täiesti ootamatult osutunud muusikaterapeudiks. Eile õhtul käisime vennal kylas, poiste saunaõhtu, ja tegime garaažis lärmi, nagu ikka. Ja minu ebamusikaalne abikaas suutis trummidel juba täiesti talutavalt syldibändi tasemel 4/4 rytme mängida ning pärast punkbändi tasemel kitarri, 1-2 keelel. Meil on kodus fretless bass, mida ta mängib hea meelega, tavalisi ta kardab. 😮  Samas, trumme enam ei karda, kodus  õpetasin talle põhiasjad selgeks ja nyyd oli nii hea võtta. Tema hoo juures võttis vend ka trummi taga platsi ja täiesti sai tiksu mahamängimisega hakkama. Kusjuures varem nad kartsid vastavaid pille! Hirm uue asja ees on eluvaldkonnaylene ja vajab mustrite muutmist, ja kui suudetakse kasvõi võõra ja koleda pilli seest midagi välja võluda, siis see jääb mitmeks päevaks vereringesse ja imbub ajusse. Vali rockbändiheli on keskealistele tuimavõitu patsientidele hea tugev mustrimuutja.

Mina võrdlen ennast Dream Theateri poissidega ja peab ytlema, mängin väga sitasti. Vaat miks ma pändi ei tee ja kuulus ei ole. Hea lugeja vaatab neid ilusaid poissa ja mõistab kohe seda asja.

https://youtu.be/79rJYXtauo4

P.s. muidu oli jututeemaks kobraste poolt hävitatud maaparandusega st uppunud metsast kyttepuude lõikamine. Kui ainult valusid ees ei oleks. 

Ajaloo sahvrist

Täna on naistepäev, rahvusvaheline. Tähistatakse seda muide tänase ilusa maailma nimel surnud inimeste mälestuseks.

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Rosa_Luxemburg

Sajand tagasi ja veel varem, pr Luxemburgi elupäevade ajal, oli maailm kujuteldamatult  koledam ja ebaõiglasem paik. Mõtlen justnimelt sellele, ja mitte roosidele või šokolaadile.

Ajukrigin

Koledate ja halbade mõtete sekka tekib vahepeal lihtsalt veidraid. Nt et ei tohi luuletusekirjutamist unarule jätta, sest asja arendamiseks on vaja rohkem harjutada, selle käigus aga võib tekkida piinlikult halba jura. Katsun kyll alati teksti mingisse vormi masseerida ja alati tiksub ka mingi helipilt kõrvas, aga erinevalt mu täpse, kauni ja kujundliku sõnaseadmisevõimega plogisõpradest nagu nt Morgie, on minu laulud sihuke mudavärvi mõminabluus. Seega, et mitte siinset pigem aia- ja maakeskset lehte väga risustada, tegin mõminate jaoks uue lehe.
http://mustkaaren.blogspot.com
Kes ei viitsi, selle jaoks panen tänase toodangu siia:

Väike samblalaul

Maalma nurga tagant on tulnud valge udu

Neelates kõk, milles oli veidigi värvi

Voolates järele mööda teid ja radu

Soovides leida uut ja elusat värvi

Maailma nurga taga ta puhkas seni kuni

Isu sai täis olemast kalbe ja kale

Tydimus tekkis olemast surm ja uni

Soov tekkis soojusele lähemale

Maailma nurga taga on otsa lõppenud otsata ootus

Rohelist armastust, punakat elu ja sinist

Lendu mu ymber tuksleb, on mahlane lootus

Kärpimas kurbuse lendu kesköösinist

Maailma nurgal seisan jalgupidi soojas samblas

Päranisilmi imetlen hõbedast õhku

Lehvitan lendajatele, seisma samblas

Ma alati kartmata jään keset hõbedast rohtu

Ymmargused asjad

Lastel oli koolivaheaeg. Mõtsin kyll neile mõnesid kohti või asju näidata, aga nad hakkasid järjest haigeks jääma ja keeldusid vanainimese imelikes ettevõtmistes osalemast. Selle eest mängin ma neile vahepeal õhtuti pille.

Meie perel lasub kohutav prahineedus. (See on yks teine nali yhest teisest loost.) Ykskõik, mida me kuhugi ei pane või kuidas ka ei korista ja laku, ylejärgmisel päeval on asi sassis ja saepuru täis. Ma ei saa tolmuimejat elutoast/muusikasalongist ära viiagi, sest.

Selline unenäoline pundar valitses tänahommikul elutoa põrandal ja mitte keegi ei tea, kuidas see tekkis.

Järjest rohkem saab mulle selgeks, et minu element ei ole kujutav kunst. Ei fotograhvia, maalimine, voolimine ega kunstpalkide lõikamine. Ei kudumine ega õmblemine. Ei ole ka luule, sõnade kihid ja värvid hakkavad kahvatuvatena yksteisesse sulama. Jäänud on ainult muusika. See on võimas ja ainete olekuid mõjutav yliaine. See ravib mind, sedakaudu ma mõtlen, töötegemise või nö puhkamise ajal lainetavad minu sees viisid ja laulud juba lapsest peale, hullude valude leevendamiseks ma kuulan või mängin ja laulan. Loomulikult omaette, sest esimesed yle 20 aasta ma pidin olema nähtamatu ja kuuldamatu. Nyyd enam ei pea, sest pole keelajaid, aga muusika peab harjunud viisil oma igapäevast soovikontserti ja pidevalt pulbitsevaid suuri festivale täitsa omaette minu sees. Vahetevahel pääseb sellest natuke välja päikese kätte. Siis ma tõrjun kaaskodanikke väitega, et ma tohin, ma olen haridusest rikkumata toores loomulik talent! Imelikul kombel lasevad pereliikmed sellel syndida, kuid hoiavad mõõdukat distantsi, sest rokenroll on ju ometi noorte ja stiilsete asi. Aga mis mul tost, mul omad asjad.

Avastusi peenmotoorika vallas

Lylisamba surma pikendamine toimib täiesti edukalt. Ma ei saa kyll iial saama koos Dream Theatri J.Petrucciga kitarri mängima, aga, Razor kõrvaklappides, trumm on juba täiesti skeenekohane. Muusikaline väärtus on asjal vaieldav, aga point on selles, KÄED ja JALAD hakkavad peale väikest udjamist koos tööle jälle! Ja raviseansi lõppedes on kohe inimese runne pysti tõusta. See on väga tähtis, sest kui midagi krooniliselt valutab, siis see vallutab kogu su isiksuse, vangistab su tuppa voodisse ja ongi kõik. Mõne aasta eest enne seljalõikust kogesin seda täiuslikult ja nyyd katsun olla visa materjaliomanik, et see korduks, ee, mõnevõrra leebemal kujul.

Kevad on, maa sulab ja lõhnab peaaegu õigesti. Lastel on koolivaheaeg. Mõtlen, kuhu neid sel puhul tassida. Võru linn on väike ja nunnu (tegelt ikka liiga väike), Põlvas on imeline maastik, aga ma olen viimase 24 aasta jooksul sealt ainult mõned korrad öösel läbi sõitnud, tuleb kindlasti seda asja valge päevaga vaadata. Laste kuhugi basseini viskamise mõte on ikka veel töös. On yrre, näitusi, kontserte. Ja Munamägi. Sest jäises koduõues koperdelda ja maja ymbes pori sees tallata ei taha, murumänge peame suvepoole.

Aga vt mu eelmist, tehnikasõimu posti. Bussis on ainult 2 reisijakohta, järelikult peab 3-s alati maha jääma. Ka milleks sõita tyhja kaubaruumiga ja kulutada ekskurseerimisele kalleid c-rehve. Seelik seelikuks, aga vaat lastele elu ja kultuura näitamine on olulisem.

Pildil on fuksia värskelt kasvuperioodi alustanud. Sel aastal tuleb kevad samuti, tiu-tiu ja samuti, ei teisiti.

Kurat

Igal pool lähema 100 km raadiuses toimub midagi. Lõuna-Eesti on viimasel ajal uskumatult kultuurne. On bluusi-, folgi-, autorilaulu-, kunsti-, metalmuusika-, kirjanduseyritused ja isegi basseinidega tervisekeskused ja Munamägi. Aga kurat võtaks, ma ei taha igale poole oma 23-aastase kaubikurondiga sõita, rootsi villakampsum, armeepyksid ja tanksaapad seljas. Peenemad säärsaapad, mustriga sukapyksid ja kleidid-palitud aga istuvad kapis, sest sõiduauto on rivist väljas ja sellel, kes sellega rõõmsalt viimased pool aastat Tartu vahet ysna kõrget palka käis teenimas, sellest viimased 3 kuud ilma ylevaatuseta, hoolimata pidevast meenutamisest,  on mõistus otsas. Viimane kord, kui härra sellega õhtupimeduses poes käis, sõitis poe juurest talle politseipatrull meile hoovi järgi ja trahv jäeti tegemata ainult sellepärast, et proua omanik teatas, et tema ei ole lubanud seda autot liigutada, mida te siin kõik teete? 

See toimus jaanuari algul ja selle järel saabus parkimisplatsi sõiduautode sektsiooni sygav ka kauakestev vaikus.

Selle peale ma ketran.

Tõrjemaagia

Õige vähe pärast seda, kui ma endale Rootsi Kunni poest Tartust suusad ostsin (15€ koos saabastega, lapsele oli vaja ja ma tahtsin siis kaa), sai sygav talv läbi. Ma sain korra suusasaapad jalga panna ja järgmisel päeval hakkas vihma sadama. Ja nii juba oma 2 nädalat. Mitmed head suusatamise päevad on aga kas majapidamistööde nahka läinud, aga peale lõunat ma enam äkilisi spordipäraseid liigutusi teha ei saa.

Homme tuleb jälle tugev miinus, eks siis proovin järele. Õnneks on ymberringi sadu hektareid lumiseid suusatamispõlde.

P.s. lapsena olid mul tõrvamata puusuusad, need olid igavene s.tt  ja saast. Kui keskkooli ajal korraks venna plastiksuuski proovida sain, jäi karp lahti - ASSA RAKS, KUI MÕNUS!