16 juuli 2015

Sibulaliste suvepuhkus

Sattusin täpselt õigel ajal yles võtma hiidlaugupõõsast, mis nägi välja nagu koerte kätte sattunud muumia. Palju õnne, sest sibulad on terved ja neil pole enam pealseid ega veel uusi narmasjuuri, mis kaeverdamise käigus viga oleksid saanud. Ka yks tulp, Czar Peter (ilus triibuliste lehtede ja kahevärvilise õiega tulp, pakun et greigi) ja tundmatu aiandist ostet hyatsindisibul oma tytrekestega saavad ninasid kuivatada, enne kui meie iginiiskesse ja kylma mulda tagasi peavad kobima.
Ja kui juhtub, et koerad kraabivad yles teie lemmikute hiigelkasvuliste liiliate tulikallid sibulad, siis tasub neile korraldada matusetseremoonia. Nad tasuvad teile elluärkamisega. Kuigi minu elluärganud liiliate otsas käis yks teatav mastifilaadne elukas mõnda aega pikutamas, hea soe koht oli. Ja mõnedest asiaatidest, trompetitest ja OT-hybriididest on tänu pikutajatele saanud roomavad vormid.
Teiste sibulate elu ma täna spetsiaalselt uute õrnade tulpide, liiliate ja nartsisside sortide suvise kuivatamise mõttes häirima ei hakanud, aga ilmselt laiutama hakanud kunagisi hingevaakujaid pysikuid ja põõsaid kolima hakates leian veel nii mõndagi. Mõtlen eelmiste aastate leidudele Mygride sahvritest ja olen lootusrikas.
P.s. Kes siis liiliaid keset suve yles võtab, see ikka kevadiste õitsejate teema. Aga kui eespoolmainitud lamasklejad liiliate elu mingil põhjusel põrguks teevad, avitab ainult kiire kolimine ohutumasse kohta.





13 juuli 2015

Puust ja siniseks




Käisin jälle puitmaterjalidega mängimas. Teekonna sisse mahtus kyttepuidu sõidutamine lõhkumisplatsilt kuuri alla, loomulikult puust instrumentidega muusikategu, kasvavate puudega paksult ylekylvatud maastikul rahvateatri imetlemine ja veel mõndagi puist, sh vihma käes pinde ajama hakanud isiklikud oksakohad, höhö. Aga vaadake, kaelavalu jms issanda vitsad ununevad ära, sest on igapäevased ja igavad, aga Krabi Kylateatri järjekordne võrukeelne näidend jääb kogu eluks mu mälusse. Antud lugu räägib vanapaarist, kelle 12 poega on välismaale tööle läinud, jäänud ainult õiglast tasu ja ametit mitte leidnud kerglane tytreke. Äkki ilmub Ametnik, kes tutvustab uut Seadust. Selle järgi peab pererahvas vastu võtma, toitma ja katma piisaval hulgal pagulasi, jätkuvat kõigile ja jäävat ylegi. Esimene pagulane on Ali-Baba ja teine on jänes. Peretytar tahab Ali-Babat endale meheks, et teisi tydrukuid kadedusest lõhki ajada, Ali-Baba ja peremehe iidvana isa tahavad jänest ära syya, sest pererahvas on vaene, vahepeal ilmub suvitama Ametniku Abikaasa, keda pere meessoost liikmed põõsastes passimas käivad... Läheb mölluks ja lõpuks jooksevad pagulased laiali... Peen huumor, karakteritesse hästi sobivad näitlejad, dynaamiline ja kaasaegset poliitikat ning muid kombeid hästi kajastav rahvateater.
Terve Lõuna-Eesti on praegu nagu yks tore suur lilleaed, mee magus hais täidab ääremaalaste lahjasid kõhte ja õitsvaid niitmata kruusakynkaid on rohkem kui iluaedu terve rikka ja eduka riigi pääle kokku. Ma pidin jälle täislastis maanteelaevukes... Päästeparvekest roolima ja seepärast on kogu eepilisest koriluskäigust ainult paar tagasihoidlikku klõpsu Võru linna siinpoolse serva tanklaäärselt muruplatsilt. Kas pole ilus.
P.s. Abielu on nõme. Ma teen sellest yhe laulu yhele mikrofestivalile.

07 juuli 2015

Väheke lendamist

Ei olekski kohale roninud, aga pr Lendav rääkis nii kutsuvalt sellest, kuidas ta Tagatalu õunapuust kuju hakkab tegema. Kuna asi oli töötoa vormis, siis tahtsin ma ka vaadata, kuidas ja mis riistadega viisakamad puulõiked tehakse. Yks asi on tarbekunst nagu pakud, palgid, halud ja liistud-laastud, aga teine asi on vormistada paremat sorti puit millekski kauemkestvaks ja silmarõõmustavaks. Lendav on võimekas, detailitihe ja mitmekylgne joonistaja-maalija, tema skulptuurid samas silmale mõnusa yldistusastmega ja heade vormidega.
Kohal oli veel terve hulk tarku inimesi, kelle temaatilisi vestlusi kuulates suu lahti ununeb. Olgu nad tänatud ja õnnistatud. Ja Pererahva rõõmu näha oli omaette rõõm. Suur tänu targakstegeva päeva eest, hea rahvas.

01 juuli 2015

Vaprad pliidivalvurid


Halva ilma korral toimub kõik siseruumides.
Ja kohe yldse ei taheta väljas ööbida. Mõned pedagoogilised katsed on lõppenud puruksnäritud ja kraabitud välisuksega ja koridoriuks koges sama, Kusjuures vana tädikoer toetas kutsikate laamendamist nõudlike haugatustega. Ja loomkatsed lõppesid kella 12 paiku öösel kutside tuppa tagasi laskmisega.
Koerad peavad mind oma emaks vist.
P.s. Nad naeratavad nii toredasti ja peksavad oma sabakestega ja tallavad su jalgadel. 5-kuused kutsikad ei ole veel kurjade inimeste ja loomadega eriti kokku puutunud. Võõraste peale algul hauguvad jämeda häälega, aga siis poevad peitu, ikka tuppa sinise voodi alla. Must mastif on märkimisväärselt kartlik, aga omas kodus võib koer karta seda, mida ta soovib. Kusjuures teisi pere koeri soovib ta endale allutada ja söögijagamise ajal on ta kõige kangem kiskja. Hall kuts aga on kiire taibuga artist, kuulab hästi sõna ja õpib meelsasti. Kui Must Matu on umbusklik kodu, pere ja karjavalvekoer, siis Hall Fredi oleks hästi sotsiaalne spordikoer ja näituseloom.

Putukasuvi


Täna oli mul syda paha valudega ja magamata ööst, mängisin õige natuke kodumasinatega ja rohisin imeväheke. Siis ketrasin. Kraasvilla kausi servale tuli mulle kylla Haruldaste Elukate Hea Saadik. Muid ämblikke, nt huntämblikke ja neid, kes hullunult igale poole võrke koovad ja kookoneid toodavad, on meil kyll, aga sellist pole veel trehvanud.
Roosidel on kallal õgardid.
Ka ploomipuude lehti on keegi närinud.
Ma ei tunne enam eriti sääse-ega sipelgahammustusi. Sääskedega on meil väga hästi, st palju. Kaelaprobleemidest on mõnel inimesel ikka tolku ka.
Sõstrapõõsastel on massiliselt lestakahjustusi, st lehed muhklikud ja kõverad. Alati pärast sooja talve.
Koid toimetavad.
Koertel on kirp.
Sipelgaid on palju nagu alati.
Kompostipeenras on maamesilased, nii et istutades peab labidaga maru ettevaatlikult opereerima. Ilmselt on neid siis kurgilavas ka :)
Aga neid lendlevaid putukaid, kes peaksid õistaimi tolmeldama - igasugu mesilasevärvi triibulised peened kärblased, mesilased ise, liblikad, teised kergeliiklejad, on ilmselt intensiivpõllumajanduse tulemusena otsa saanud. Yksikud kumalased, mõned juhuslikud kärbse moodi putlased, mõned suvalised koid... Ökosysteem on hõredamaks kulunud.

26 juuni 2015

Kihutavad

Sekundid, nädalad ja aastad kaovad nagu piim mutiauku.
Jaanipäeva paiku käisin ära, mängisin garaažis koos soliidses eas endise muusikuga, traktordasin paarkend ruumi puid kuuri alla (aga riidastamise jätsin lahkelt peahaigetele poistele), kytsin yle paarikymne aasta sauna, hoidsin ära katastroofi ja kaunistasin maailma mitmel muul viisil. Trehvasin ja sain hingekosutust vanadelt sõbrannadelt. Siis oli 2 päeva koduseks kiireks toimetamiseks ja homme peaaegu sama.
Lapsed ja koerad kasvavad ja õpivad kõike myhinal. Ma katsun lapsi ikka toast arvuti kallalt välja kupatada ja neile tegevust leida, sest ykski arvutimäng pole nii erutav kui läbi puukuuri eterniitkatuse kukkumine või purelevate mastifikutsikate vahele sattumine.
Pildil on jaanipäeva varahommikused haldjad.

21 juuni 2015

Võrsete eri











Jaanipäevaks kasvab kõik kõrgeks, kui täpne olla. Käisin siis kõrges rohus patseerimas ja tegin paar kolepilti hinnalistest hunnikutest (need kvalifitseeruvad ehituspornoks, tänane aga on aianduslik artikkel) ning nautisin asjaolu, et noortel puudel-põõsastel on meiemaa mullas hea kasvada. Piltidel on ainult väike osake jaaniaja noorest loodusest, lisagem sinna veel valgust, avarust, soojust, niiskust, lõhnu, putukaid, tigusid, helisid ja rahutukstegevat teadmist mäslevatest mahladest, sest käes on pistokste pistmise aeg.
Mu värvikate sõprade nimed oleks järgmised.
1 ja 2. Patagoonia fuksia sordid, punaseõieline Eimäleta ja valgekirjuleheline "Sharpitor"
3. Bugenvillea muru sees
4. Must aroonia "Viking"
5. Mandžuuria pähklipuu, meetripikkuste lehtedega ja lõhnava kuslapuu hunniku all lookas
6. Siberi kontpuu, liik
7. Sarapuu
8. Ginnala vaher ja Siberi kontpuu "Elegantissima"
9. Jaapani enelas "Macrophylla"
10. Kibuvits (Rosa glauca) ja yks vanakooli taluenelas.
Vabandan, kui mõni nimi on ebatäpne, sest mälu ega aiaraamatuid pole hetkel käepärast.
Võrsete värvid on imelised ja kui aias on vähegi ruumi, tasub igasugu suuruse, kuju ja mustriga lehtpõõsaid kasvatada, silmarõõmu jätkub kauemaks.